King of Bling

Selle auto puhul on esmatähtis ikkagi välimus, välimus ja veelkord välimus. Et ta oma tiitlit vääriliselt kannaks, saab ta olla vaid kahte värvi - must või valge. No muidugi on kataloog muudest eri värvidest samuti tulvil ja neid tellitakse ka, kuid et oma tiitlit vääriliselt kanda, peab ta olema üks kahest.

Iluvõre on kuningal võrreldes eelmise mudeliga läinud veel suuremaks ja läikivamaks. See on suur nagu mõne mõisa aiapostide vahe. Kui seal olev aiavõrk ära kroomida, saaks midagi Escalade'i iluvõre sarnast. Tuled on püstised ja koosnevad mitmest elemendist. Proovisõiduautol polnud ksenoontulesid, vaid halogeenid. Kindlasti on sinakalt kriiskavad ksenoonid sinna võimalik tellida ja tegelikult nad peaksid seal olema, et anda täit elamust sellest elumaja mõõtu maasturist. Tuled säravad aga ameerikalikult kahes värvis ehk põlema lülitatakse ka suunatule funktsiooni täitev riba, pimedas väga efektne vaatepilt.

Külgedelt leiame järjekordsed bling-elemendid, milleks on kroomitud ribid esitiival. Väga šefid ribid lisavad autole jõulisust ja tegelikult täidavad olulist ülesannet - hoida kapotialune jahedamana. Kogu auto ümber jätkub kroomliistude mäng.

Lisavarustusena proovisõidu auto all olnud kroomveljed sobisid sinna ülihästi. Kui paljud Ameerika päritolu autod kasutavad oma n-ö kroomvelgedena sellist lahendust, et tavalisele veljele on peale pandud kroomitud plastist katted ja seda lausa väga suurte ehk 20tolliste rataste juures, ei saa loomulikult King of Bling endale sellist jama lubada ja tema veljed on metallist otsast lõpuni ja need on kaetud kroomikihiga. Kõik see on aga üüratult suure musta auto küljes, mille ninaosa ütleb ainult üht - eest, kuningas tuleb.

Auto ise on nii suur, et tema parkimine on nagu kolme tuhande osaga pusle lahendamine sekunditega. Tõsi, auto keerab hästi, kuid kui sul on vaja väiksemat mõõtu elumaja panna sinna, kuhu muidu pargivad Toyota Yarised, pole see sugugi lihtne ülesanne. Siinkohal kuluvad marjaks ära parkimisandurid ja minu magamistoas oleva seinapeegli, millest ma ennast täies pikkuses näen, mõõtu tahavaatepeeglid, millel on kuningale kohaselt loomulikult kroomkatted.

Sisu oli mulle üllatus. Kartsin, et leian eest ehtameerikaliku Salvo kelkudest armatuuri, kuid pidin heas mõttes pettuma. Nimelt oli armatuur pehmest materjalist ja pirtsakas Euroopa bling'i ihaleja ei pea sõpradele autot ainult eemalt väljast demonstreerima. Samuti ei paista armatuuri vahelt kuidagi mootor kätte, millest võib järeldada, et koostekvaliteediga on samuti vaeva nähtud, mitte pole, Bud Light ühes ja kruvikeeraja teises, tööd tehtud.

Esiistmetel oled nagu suurtes tugitoolides ja ainuõige istumisasend on lösutamine. Üks asi, mille peale hõiskasin, et oh, Ameerika, on käiguvalits. Nimelt asub see jänkiautole kohaselt rooli taga ja on nii suur, et kui see küljest kruvida, saab sellega terroriste nüpeldada või naftapuurtorni puurina kasutada. Armatuurivalgus on valge ja sinise segu. Viimane värv pole pimedas silmadele just parim, kuid kindlasti väga efektne.

Laest langev ekraan ja armatuuris olev lahmakas kuvar näitavad ka DVD-filme.

Keskkonsoolis olev hoidik pole nii suur, et sinna laps suruda, vaid nii suur, et sinna võib lasteaia ehitada. Selle kate toimib ka käetoena ja on nii suur ja lai, et isegi kubernaator Schwartzil poleks oma musklite toetamisega probleeme. Esiistmete taga on nii palju jalaruumi, et sealt võiks jenka rivi läbi tantsida. Kolmandale istmerivile on ligipääs samuti lihtsaks tehtud, vajuta lihtsalt nuppu ja keskmine istmerida pakib end elektriliselt kokku. Lahti ka? Ei! Selleks peab käed appi võtma ja istmed hooga põrandasse tagasi virutama. Loomulikult on tagaistujatele oma laest langev ekraan ja kliimaseade.

Tagaluuk avaneb ja sulgub loomulikult elektriliselt. Küll tuleb asjade mahutamiseks kõige viimast istmerida kokku lappida. Hmm, see toimub muideks manuaalselt, ei olegi nii, et ameeriklane seisab, Big Mac ühes käes ja teise käe rasvaste sõrmedega surub lihtsalt nuppu, mis elektriliselt istmeid lapib. Samas kerge füüsiline tuleb kasuks ja istmete kokkupanek võtab vaid mõned sekundid. Lihtsalt, kui tagumine rida üleval, ei mahu taha eriti midagi.

Sõita on Escalade'iga muidugi tore. Tõsi, soovitatavalt tuleb panna tumedad klaasid, kui erilist tähelepanu ei armasta, sest ümberringi oled pideva jälgimise all. No kui miski sinu eest päikese varjutab, vaataks isegi, mis seda tegi. Vedrustus on mõnusalt pehme, nagu tõelisele Ameerika autole kohane. Õõtsud sinna-tänna ja tunned olemisest rõõmu.

Selle auto jõuallikas on midagi, millest peab eraldi rääkima. 6,2-liitrine V8 toob omanikuni tõelise american dream'i ehk möirgab valjult läbi kanalisatsioonitrassi meenutava jämeda summuti. Kui rahulikult ja ühtlaselt sõita, on auto vaikne nagu hübriid, kuid kui tekib vajadus jõulisema liigutuse järele, siis pedaal põhja ja asjad, mis toovad muige näole, hakkavad juhtuma. Muidu mõtte, et kas mul üldse on mootor, tekitanud V8 ärkab elule ja toob kuuldavale möirge, mis nõrganärvilisi ehmatada võib, kuid autodest teadjamatele kõlab see nagu muusika, mille eest peaks V8 looja MTV auhindade jagamisel elutööpreemia saama. Unine ja pehme auto muutub pärast möiret uimasest õõtsuvast masinast äkitselt kiirpaadi moodi elajaks, sest auto tagaosa tõmbub meeletu tõmbe tõttu maale lähemale ja, nina püsti, kimab suur must läikiv elukas sinna, kuhu tema kutsar teda suunab. Kohalt ampsab maasturile kohaselt nelikveoline King of Bling ära nii, et kõik neli ratast lähevad ringi ja vilina saatel lennutatakse sõitjad selles kolmetonnises elukas 6,8 sekundiga nullist sajani. Mul pole lihtsalt sõnu, sest mootor oli tõepoolest muljetavaldav.

Kõik selles autos räägib ühte - see on Ameerika autode lugu. Suur, läikiv, palju kroomi ja võimas V8 - Escalade on tõeline ameeriklane ja kannab ideaalselt välja tiitli King of Bling.

Fotod: Tanel Murd