Olimar Kallas - üks lause ütleb sama palju kui üks pilt

Kirjandus on üks imelik asi - selles praktikas nähakse eelkõige ja mõnikord ainult tekstiga täidetud raamatuid. Luulekogud, romaanid, novellikogud, esseekogud. Samas unustatakse, et näiteks nii teater kui ka film vajavad kirjanduslikku väljendust - näidendite ja stsenaariumide näol. Samuti on võimalik, et kirjandus võib elada ka kunstilises väljenduses, piltide peal, olla pildi oluliseks osaks. Näiteks siitsamast eesti moodsast kunstist leiab tegijaid, kes ühendavad leidlikult pildi ja sõna - kas või Raul Meel, kes on loonud luuletekste, mis moodustavad samas ka visuaalse kujutise. Selliseid tekste nimetatakse "konkreetseteks luuletusteks". Kuid leiab ka kaasaega sujuvamalt sobituvaid näiteid ning selle hiilgavaks esindajaks sobib just Urmeti poolt tabavalt koomiksikirjanikuks tituleeritud Olimar Kallas, ajakirja Pikker kuldsete aegade püsiautor ning eesti koomiksi grand old man.

Olimar Kallas pole ehk niivõrd tuntud kui tema kirjanikust vend Teet Kallas, kuid kindlasti ei ole kirjanduslik andekus tallegi võõras. Tõesti, Olimar Kallast tuntakse eelkõige kui karikaturisti ja koomiksikunstnikku. Kuid ei tasu kahe silma vahele jätta tõsiasja, et koomiksi mõjuvuse määrab ja tagab ka tema tekstiline osa. Selge, et Olimar Kallas oli hea joonistaja - tema võimsa omamaailma, nn. Kiviküla-ruumi värvikate karakterite mitmekesisus ja iseloomulikkus ilmneb just tänu tema karikaturisti-andele. Beebilõug näeb Kallasel välja täpselt nagu Beebilõug, st oleks raske teda teisiti ette kujutada. Sama on ükskõik millise muu tegelasega - olgu selleks siis Kraaps või Krahv.

Kuid kui lugeda Kallase koomikseid, saab üsna kiiresti selgeks, et tema ilukirjanduslikku võimekust on siiani ehk alahinnatud ning paraku hakkab tema olulisus selgima alles pärast tema surma. Igatahes, sama hästi, kui ta suudab luua karakterit visuaalsete vahenditega, suudab ta teda luua ka verbaalsete vahenditega. Võtkem kas või minu hobile kõige lähedasem tegelane, kirjanik Ulmik. Saanud "Proovisõidu" alguses raamatu eest honorari, jookseb Ulmik riidepoodi, tellides "kakskümmend tavalist ja kakskümmend kikilipsu". Minnes oma sõbra Tundlaga kohvikusse, tellib ta kasti Pepsit ja kaks "firmatorti". Nende paari humoorika lausega suudab Kallas anda Ulmikule huvitava tausta - ülemeelikult emotsionaalne, pisut edvistav, avatud. Või Krahv, oi-oi, Krahv! Kui temalt küsitakse, kas on ta jäätükk või inimene, vastab ta umbes nii: "Kahjuks ei kumbki. Olen Krahv!" Vaimukas ja Krahvi karakterit nii avav kui ka süvendav lause!

Nii et kahtlemata võib väita, et kui Olimar Kallas oskas joonistada, oskas ta kindlasti ennast ka sõnaliselt väljendada. On väheseid kirjanikke, kelle sulest tulnud lauseid ikka ja jälle suudan ja tahan peast tsiteerida. Olimar Kallas kuulub nende sekka.