Priit Pärn - Botaanik kunstimaailmas

Tiina Kolk 27. aprill 2007, 00:00

On paradoksaalne, et praegu Turu Kunstiakadeemia animatsiooniosakonna kunstilise juhina ja Eesti Kunstiakadeemia animatsiooniosakonna juhatajana töötav Pärn on hariduselt bioloog ega ole päevagi koolis filmiasjandust või kunsti õppinud.

Ta alustas karikaturistina. 1964. aastal trükiti Spordilehes Tapa koolipoisi pilapilt "Rada vabaks!", süstemaatiliselt hakkas Pärn karikatuure Tartus joonistama, kui ajakirjanik Kalju Kass kutsus teda Edasisse naljanurka täiendama.

"Karikatuur peab avaldatud saama. Ta ei ole seina-peale-panemise- ega sahtlis-hoidmise-kunst. Nende joonistamisest kujunes mu ülikooliaja üks põhitegevusi koos spordi ja rändamisega, teadus jäi nende taha," jutustab Priit Pärn.

Pärast ülikooli lõpetamist suundus ta Tallinna botaanikaaeda, kus ta kuus aastat teadustööd tegi ja samal ajal joonistas ka karikatuure. Kui Toomas Kall läks Sirbi ja Vasara huumorikülgi toimetama, oli Pärna piltidel sinna roheline tee. Samuti 1970ndate noorte avangardistide ajakirjas Noorus, tänu Jaan Klõšeikole. Pikris hakati andeka karikaturisti loomet trükkima koos uue peatoimetaja saabumisega 1970ndate keskel. Eelmisele mõjus ta nagu härjale punane rätik.

Tollased Pärna pildid äratasid tähelepanu ka rahvusvahelisel areenil: 1974. aastal omistati talle Skopje ülemaailmse karikatuurinäituse Grand Prix ja 1976. aastal teine auhind.

"Kui õnnestus avaldada mingi absurdne karikatuur, ärritas see tolleaegset võimu isegi rohkem kui konkreetne kriitika. Arusaamatu asi tundub alati ohtlik ja mind huvitas välja mõelda teravmeelseid pilte, mille mõtet nad kohe ei tabanud," kommenteerib karikaturist.

Aga aasta-aastalt muutus pilapiltide avaldamine raskemaks. Enne Gorbatšovi tulekut olid kraanid kõvasti kinni keeratud ning sel perioodil hakkas Pärn hoopis Tähekesele illustratsioone ja karikatuure joonistama, et nii sõnadega kui ka sõnadeta kasvatada uut põlvkonda, kes saaks karikatuurist aru. Nüüd peaksid need lugejad olema vanuses 30-35.

Priit Pärna kuulsaim karikatuur "Sitta kah!" ilmus küll 8. mail 1987 Sirbis ja Vasaras. Sellel kujutatud puhvaikas tegelane loobib hargiga katkiselt hobusevankrilt Eesti kaardi kujulist sõnnikulahmakat söötis põllule. Tõenäoliselt pole ükski teine pilapilt niisugust elevust tekitanud. Temast räägiti palju fosforiidisõja- ja laulva revolutsiooni aegses Eestis. Karikatuuride loomisest pole Pärn ka täna päriselt loobunud. Vahel tellivad City Paper ja Director temalt illustratsioone, mida võib ka karikatuurideks nimetada.

Esimene kokkupuude animamaa-ilmaga oli Pärnal 1974. aastal, kui režissöör Rein Raamat kutsus teda filmi "Kilplased" kunstnikuks. Ka järgmisele Raamatu filmile "Rüblik" tegi ta kujunduse. Seejärel pakuti botaanikule filmirežissööri kohta Tallinnfilmis. "Siis ma käisin terve tootmisprotsessi läbi, aga millised on montaaži põhimõtted, kuidas pilti heliga kokku panna, hakkasin ise uurima. Lugesin vastavat kirjandust ning lõpuks taanduvad väga paljud asjad lihtsalt loogikale," kommenteerib filmitegija selle tee algust.

Võib-olla just süstemaatilise hariduse puudumine ning mitte kellegi koolkonda kuulumise tõttu hakkas ta tegema täiesti omanäolisi filme. Esimene, 1977. aastal sündinud "Kas maakera on ümmargune?" hirmutas kinoringkonda niivõrd, et seda üleliidulisele ekraanile ei lubatud. Aga tema järgmised linateosed "… ja teeb trikke" (1978), "Aeg maha!" (1984), "Eine murul" (1987), "Hotell E" (1992) jt (seda loetelu võiks jätkata) on pälvinud nimekatel rahvusvahelistel konkurssidel kõrgeid kohti, mainekaid preemiaid.

1982. aasta sai tähtsaks pöördepunktiks Pärna loometeel: ta hankis endale ateljee ja ostis trükipressi. Kuna toonane aeg ei soosinud filmitegemist, pühendus mees vabagraafikale. Raamatust näpuga järge vedades ja katsetades tegi ta endale väga tehnilise kunstiliigi üksikasjad selgeks. "See protsess oli huvitav ja nüüd olen ma õpetanud graafikat ka koolis," märgib autodidakt.

"Karikaturisti mõttelaad annab väga hea ettevalmistuse animafilmi tegemiseks," sõnab Pärn. Muide, filmikoolis peavad tema tudengid terve esimese aasta karikatuure joonistama, mõeldes nalju ja luues kummalisi kombinatsioone. Näiteks Turu Kunstiakadeemia animatudengitest on väga tihti parimad karikaturistid olnud just tüdrukud - aga maailma tuntud karikaturistid on kõik mehed. Kui need neiud poleks kooli astunud, poleks nad arvatavasti mitte kunagi teada saanud, et neil ka niisugune anne on, täheldab õppejõud.

Muidugi on tema õpilaste karikatuurides ja filmitöödes ehk mingi joon, mis viitab õpetajale, aga see ei tähenda veel, et nad mõtleksid ja joonistaksid nagu Pärn. Neil on väga erinevad käekirjad, aga sarnaselt oma mentoriga panevad nad väga suurt rõhku filmi eeltööle, käsikirja ning idee lõpuleviimisele. Ja nende loomingus kipub olema sürrealismi sugemeid, muigab professor.

Pooletunnist filmi tehes võib kuluda stsenaariumi alustamisest esilinastuseni kuni paar aastat, millest umbes aasta vältab tootmisperiood. See on niisugune maratonijooks, mis on üpris pingeline. On kujunenud juba anekdoodiks, kuidas Priit Pärn pärast iga järgmise filmi lõpetamist kuulutab, et see on tema viimane linateos. Tema uus viimane film "Elu ilma Gabriella Ferrita" valmib detsembris 2007. Filmide vaheajal kehastub filmimees Pärn vabakunstnik Pärnaks. Siis ta joonistab, kujundab raamatuid, loeb ja jookseb.

Söega joonistab ta teistmoodi kui akadeemilise ettevalmistuse saanud kunstnikud. Priit Pärna söepildid on tavaliselt mitmekihilised, ta fikseerib (katab lakiga) neid töö käigus kümneid kordi. Söe ja laki kuhjumisest tekivad huvitavad faktuurid.

Eksperimentaatorina tuntud Pärn toneerib oma söejoonistusi näiteks tee või punase veiniga. Õunatükiga sütt laiali hõõrudes saab hoopis teise tulemuse kui seda banaanikoorega tehes. Kui filmi tehes peab kunstnik algusest lõpuni oma tüüpidest kinni pidama, siis söepilte joonistades on tal täielik vabadus. Kui varem vaimukana tundunud idee paberil nii atraktiivsena ei näi, saab kujutatu ära pühkida, valgele paberile jääb aga jälg. See ebamääraste kujunditega paber võibki olla edasise improvisatsiooni allikas - sünnib pilt, mida ei olnud üldse planeeritud.

Alguses läheb töö kiiresti, aga juba pärast esimest fikseerimist kulgeb töö aina aeglasemalt. Vahel on töö nädalaid üleval ja selle ümber ei toimu füüsilist vehklemist, vaid lihtsalt vaatamine ja otsimine, mida veel oleks vaja teha? Näiteks, üks joon nõuab kõrvale teist ja need koos pildi teise serva tumedat laiku jne. Oluline on ära tunda hetk, millal pilt on valmis - ületöötamist on söepildi puhul enamasti võimatu tagasi võtta.

Pärna sürrealistlikud söepildid, millel on kujutatud groteskseid, ekspressiivseid, tragikoomilisi jm situatsioone, on kõnetanud vaatajaid nii kodus kui ka kaugemal. 2002. aastal Félicien Ropsi muuseumis toimunud näituse järgi kiitis kohalik kunstikriitika Pärna kui mõjusat sürrealisti.

Pärn ütleb, et igas pildis peaks olema nii-öelda konks, mille vaataja alla neelab. Teiste sõnadega - pildi vastu tekib huvi. Kas ta hakkab pilti vihkama või tuleb teinekord tagasi, sõltub vaatajast.

Filmidesse on Pärn väikseid "konkse" sokutanud, mis tekitavad tunde, et tahaks lugu veel kord näha. Näiteks, kui tillukest konna kaadri nurgas märgatakse alles kolmandal vaatamisel ning siis usutletakse režissööri, ega ta ometi ole filmi vahepeal ümber monteerinud ja midagi juurde joonistanud? Sel juhul peab filmi veel vaatama.

11. mail toimub Kumu saalis Pärna loomingule pühendatud rahvusvaheline seminar, kus sõnavõtjad analüüsivad mitmekülgse kunstniku ja filmimehe tegevust. Kõik võivad kuulama tulla ja saavad oma hinnangut kunstitarkade seisukohtadega võrrelda. Pärna pildid ja filmid võivad meeldida või mitte, aga ükskõikseks ei jäta nad kedagi.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:31
Otsi:

Ava täpsem otsing