Iganenud koolisüsteem pärsib väljendust

Kaire Cocker 30. aprill 2007, 00:00

Rakvere gümnaasiumi psühholoog Maarika Kongi nõustub, et õpetajaskonna vananemine võib olla üks põhjus, miks kooliõpilased on nõrga eneseväljendusoskusega.

"Nende endi õppimine on konservatiivne olnud, nii ei saagi neilt oodata tänapäevast metoodikat. Koolis on ka konveierlik süsteem ja tunnis peab õpetaja monoloogi, materjal on mahukas ja koole reastatakse keskmise hinde järgi."

Samuti arvab ta, et ka õpilaste vanemad pole eriti aldid uuendustele ja tahavad näha lastel eelkõige häid hindeid.

Ülepaisutatud õppekavad röövivad oma faktikesksusega aega. Kui õppekavad oleksid hõredamad ning elulisemad, jääks aega õpetada aktiivõppemeetodeid kasutades.

Siiski näeb Miina Härma gümnaasiumi väitlusringi juht Kajar Kase paranemismärke.

"Miina Härma gümnaasiumis on väitlemise ring ja seal käib stabiilselt 20 õpilast. Väitlemist ja eneseväljendamist võib võrrelda jäähoki ja uisutamisega: jäähokit mängides õpid samal ajal ka uisutama," arvab Kajar Kase.

Tallinna ühe uuema koolimajaga Viimsi keskkooli direktor Leelo Tiisvelt kinnitab, et nende koolis on 7.-9. klassi õpilastele pakutud valikainena suulist eneseväljendust, mis on teisest valikainest, infotehnoloogiast, ka tunduvalt populaarsem.

Siiski jääb direktor pessimistlikuks küsimuse peale, kas ka igapäevastes tundides saab õpilane eneseväljendust omandada.

"Klasside täituvus on väga suur ja programmid mahukad, mis ei anna võimalust isegi suulist väitlust korraldada, rääkimata üks ühele aruteludest," arvab Tiisvelt.

Liivalaia gümnaasiumi direktor Liina Lorents kohmetub algul küsimuse peale, kas nende koolis pakutakse õpilasele võimalust väitlusteks või eneseväljendamise arendamiseks.

"Meil on meediatunnid ja majandusõpe, kus õpilased saavad diskuteerida ja arutleda, kuid väitlusringi kui sellist ei ole," selgitab ta.

Rakvere gümnaasiumi direktor Aivar Part ei pea kohustusliku eneseväljendustunni sisseviimist vajalikuks. "Tänapäeval tahavad kõikide ametite esindajad, et nende ala juba põhikoolis õpetataks, kuid tegemist on siiski arenevate inimestega, kes kõik lähevad elus eri teid pidi edasi. "

Koolil on loomulikult suund innustada õpilasi tundides ennast väljendama, kuigi see oleneb klasside suurusest ja paljuski konkreetsest õpetajast.

Ka Marika Kongi usub, et kool suudab eneseväljenduses muuta vaid jäämäe keskmist osa, tippu saab kujundada vaid inimene ise.

Kõige suuremat mõju lapse suhtlemisoskuste arendamisele avaldavad lähedaste keelekasutus ja kultuursus.

Psühholoogiaski väidetakse, et kümnendaks eluaastaks on potentsiaalinivoo lapse edasiseks arenguks kujunenud.

Siiski ei tohiks õppetund olla õpetaja monoloog, vaid pigem dialoog õpetaja ja õpilaste vahel.

"Ma arvan, et eraldi eneseväljendamise tundi ei ole vaja, sest emakeeletundides on suulise eneseväljenduse arendamine õppekavas sees. Eks emakeele ja ka võõrkeelte õpetajatel olegi siin olulisim roll," arvab Kongi.

Psühholoog Marika Kongi kohtab pidevalt noori inimesi, kelle enesehinnang on madal, kes on häbelikud, ebakindlad ja kaaslastest tõrjutud.

Sellisel inimesel on töömaailmas vähem läbilöögivõimet ning isegi isiklikus elus on sisepingeid rohkem.

See on nõiaring: kui ma tunnen end rahulolematu, ebakindla ja väärtusetuna, on ka mind ümbritsevad suhted sama peegeldusega.

Lõpetasin aasta tagasi Tallinna Ühisgümnaasiumi. Sellest koolist sain ma enda väljendamiseks hea aluspõhja.

Nädalas oli kaks järjestikkust tundi, kus õpetati oma häält kasutama, ning lisaks tutvustas õpetaja Eili Torga ka näitlemiskunsti nippe.

Tundi alustati häälteharjutustega, jälgides, et häälepaeltele viga ei teeks, aga suu lihased intensiivselt töötaks. Mõtlesime kohapeal näidendeid välja või situatsioonikoomikat päriselust ning esitasime neid üksteisele.

Oluline oli saavutada hea diktsioon. Näiteks harjutasime, kuidas öelda midagi vaikse häälega nii, et kõik pealtvaatajad seda märkaks, kuuleks ja sellest aru saaks. Samuti proovisime öelda mõnd lauset hästi valjult, kuid nii, et see oleks arusaadav ning et samas oma häälepaelu ei vigastaks.

Kasutasime saadud oskusi ka teistes tundides, näiteks suulisel vastamisel ükskõik mis tunnis. Kirjanduse tunnis, kui oli vaja luuletust esitada või lugeda, sai õpitud oskusi eriti hästi kasutada. Püüdsime vältida olukorda, kus õpilane räägib suulisel vastamisel vaikse häälega ja ainult õpetajale ning ülejäänud klass sumiseb.

Omandatud oskused olid kasuks ka ülikooli astumisel. See, et ma olin tegelenud näitlemisega, oli sissesaamisel plussiks, sest minu õpitaval erialal, rekreatsiooni korraldusel, on esinemisoskust ja -julgust väga vaja.

Ka praegu on ülikoolis ette tulnud grupitöid, mida peab hiljem auditooriumi ees esitama. Vajadusel olen alati vabatahtlikult ette läinud ja töö ette kandnud, sest kui kaaslane pelgab avalikku esinemist ning pobiseb kampsuni krae sisse, võib tööst halb üldmulje jääda.

Samasugused on lood ettekannetega. Kuna minu eriala näeb ette tihedat suhtlemist teiste inimestega, tulevad julge hääl ning tähelepanu keskpunktis olemise oskus ainult kasuks.

Keskkoolis võiks olla rohkem õpilastevahelisi grupitöid, sest kaasõpilastega suhtlemine annab meeskonnatöö õppimisele palju juurde. Kõnetehnika tund võiks olla vähemalt kord nädalas. Paljud õpilased teavad, et neil on oma häälega probleeme ja esinemisjulgust napib ning nad tahaksid olukorda parandada. See on ju vajalik kas või tulevikus töövestlusel.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    25. November 2011, 10:31
    Otsi:

    Ava täpsem otsing