Tasuta lõuna on võimalik

Mitte sinnapoolegi - "Te täitsite Narvas ehitusmessil meie loosikupongi ära ja võitsite lõunasöögi," taipab hääl telefonis lõpuks selgitada. Firma nimi ei ütle mulle endiselt suurt midagi. Eastcon? Ei, kohe midagi ei ütle. "Seal on meie tooteesitleja ka kohal, aga te ei pea midagi ostma," jääb telefonikõnest siiski ka kerge ähvardusnoot meelde.

Asun sõpru kokku ajama. See tooteesitluse koht paneb nii mõnegi mõtlema.

Keset kaunist pühapäeva hotelli uksest sisse astudes näeme juba kaugelt meile määratud lauda - laua kõrval on padja-tekikuhi. Ilmselt siis tekke-patju me täna ostma hakkamegi, lipsab mõte läbi pea. Loodan, et tegemist pole kalli kaubaga, püüan end lohutada.

Tooteesitleja Ülle Kuhi ei lase end häirida sellest, et meil on sõpradena kaasas kolm last. Tema näost ei paista pahameele varjugi, kui viieaastase Paula küsitlusankeeti elukutseks laps kirjutan.

Veel enne sööki selgub, et meile hakatakse lamba-kaameli-jaki ja vist muudegi loomade villast tehtud patju, alus- pealis- ja päevatekke müüma. Ühe inimese komplekt (padi, alus- ja pealistekk) maksab vaid 9900 krooni. Selgub, et osta saaks ka järelmaksuga.

Söök söödud, esitlus kuulatud, tekib ühel sõbral ostumõtegi - peab ta õige pea ju alusmadratsi niikuinii ostma, ostaks siis pigem meriinovillase alusteki, lohutab ta end. Pärast pikemat sorti telefonikõnet jääb kaup siiski katki.

Kui järgmisel päeval töö juures hakkan tasuta lõunatest pajatama, trumpab kolleeg mu jutu üle - tal käinud müügis olevat korterit vaatamas üks eriti kaval müügiinimene, kes nagu muuseas hoopistükkis oma kaupa - hirmkallist nohurohtu - pakkuma hakkas. Ja kuidas sa ikka potentsiaalsele ostjale ütled, et ei, ma ei soovi su 800kroonist nohurohtu. Sul pole ju 800 kroonist kahju, kui miljonid silme ees terendavad?