Vana puitpõrandat tasub taastada

Marina Tigasing 07. mai 2007, 00:00

Puitpõrandad jaotatakse kaheks: laud- ja parkettpõrandad. Enamik laudpõrandaid tehakse endiselt männist, kuusest või kasest.

Alles viimasel ajal on hakatud eelistatama tamme, vahtrat, saart, pööki, kirssi - sest need on vastupidavamad ja dekoratiivsemad kui traditsioonilised materjalid. Parketimaterjaliks sobivad aga eksootilistes maades kasvanud puiduliigid.

Laudpõranda seisukorda oskamatu silm visuaalselt hinnata ei oska. Näiteks pool sajandit tagasi valminud hoonetes kippusid põrandad kaarduma ja vigu püüti toona parandada lauspahteldamisega. Põrandapraod pahteldati täis, sest pragusid ei tohtinud olla.

Tänapäeval püütakse puidu loomulikku välimust ja väärtust seevastu esile tõsta ja seda ei varjata. Otsus, kas vana laudpõrand taastada või teha uus puupõrand, sõltub eelkõige seisukorrast ja kinnitustest.

Samas tuleb arvestada asjaoluga, et põrand võib olla kogu ulatuses pehkinud ning vajab tervenisti väljavahetamist. Alustada tuleb niiskuskahjustuse likvideerimisest, alustalade vahetusest ja kvaliteetse laudismaterjali valikust ning lõpetada viimistlusega.

OÜ Linnusilm tehnikadirektor Himot Lippur selgitab, et kõigepealt tuleb väliselt hinnata aluspõranda seisukorda. Kui aluspõrand on ära vajunud või kohati laagid mädanenud või purunenud, hakkab see põranda lähemal vaatlusel kohe silma.

"Põrand on sellistel puhkudel ebatasane, kõigub ning kriiksub. Põrandalaudade kriiksumise põhjuseks on 90% aluspõranda või laagide kehv seisukord." Kui aluspõrand on tugevasti kahjustunud, tuleb põrandalauad üles võtta, alus korda teha ning siis otsustada, kas panna tagasi sama laud või asendada uuega.

Teisalt tuleks visuaalselt hinnata laudade üldist seisukorda: milline on laudade kulumisaste, kui palju on purunenud või tugevalt vigastatud laudu, kas lauad on osaliselt või täielikult pehkinud või mitte.

"Kui väljavahetatavate laudade hulk ületab 30-35%, tuleks siiski mõelda kogu põranda asendamisele uuega. Vastasel juhul läheb vana põranda renoveerimine mitu korda kallimaks kui uue ehitamine," arvab Himot Lippur.

Parkettpõrandate puhul on põhimõte sarnane, lisaks tuleks eraldi uurida, kui palju on parketti juba varemalt lihvitud, sest liistparketi töötlemisala (puidukihi paksus punnini või sooneni) on 5-8 mm.

Paljude lihvimiskordade puhul võib järelejäänud kiht olla edasiseks lihvimiseks liiga õhuke ning parkett tuleb välja vahetada.

"Kui aluspõrand on korras ja üldiselt sile ning puuduvad märgatavad lohud (aluspõrand pole alla vajunud ega purunenud), ei kriuksu ega nagise kuuldavalt, võib alustada renoveerimisega," selgitab Linnusilma tehnikadirektor Himot Lippur edasi.

Olenevalt põranda seisukorrast on kasutusel kaks võimalust, mida saab omavahel kombineerida, kuid enamasti alustatakse puidu lihvimisega. Põranda lihvimiseks on vaja lintlihvijat ning seinalihvijat seinaäärte ja muude raskesti ligipääsetavate kohtade töötlemiseks. Värvi eemaldamine puhuri, fööni või keemiliste vahenditega ei pruugi alati soovitud tulemusi anda.

Lihvimine on mugavaim ja kiireim viis, mis annab ka kõige kvaliteetsema tulemuse. Liivapaberi kareduse valik sõltub sealjuures vana põrandalaua viimistlusest: kas selleks on värv, lakk või õli.

"Mida kõvem on viimistluskiht, seda karedama liivapaberiga peaks lihvimist alustama," toonitab Lippur. "Peale viimistluskihi oleneb liivapaberi kareduse valik loomulikult ka põranda üldolukorrast ehk sellest, kui sile on renoveeritav põrand, ja ka puidust: kas on tegemist pehme okaspuiduga (kuusk, mänd) või tunduvalt kõvema lehtpuiduga (tamm, saar, kask jm)."

Esimene lihvimine tehakse karedama paberiga ja puusüü suhtes 45kraadise nurga all. Ääred lihvitakse päripäeva samas kareduses paberiga. Teine lihvimine peaaegu piki puusüüd tehakse paberiga, mille teralisus on 60. Kolmas lihvimine tehakse otse piki puusüüd kõige peenema struktuuriga paberiga, samaga lihvitakse ka servad. Lihvimise ajal tuleks hoolikalt jälgida laudade kinnitusi. "Kui lauad on kinnitatud naelte või kruvidega otse läbi laudade, tuleb lihvimise käigus naelu sissepoole lüüa või kruvisid keerata," soovitab Himot Lippur.

Pärast viimast lihvimist eemaldatakse tolm hoolikalt ja kui põrand vajab kohati pahteldamist, kasutatakse selleks spetsiaalset puidupahtlit. Pahteldatud pinnad lihvitakse liivapaberiga uuesti üle ja tolm eemaldatakse.

Puitpõrandaid viimistleti vanasti peamiselt värvidega, tänapäeval on valik tunduvalt laienenud ja vahendeid rohkem.

Valik on suurem just laudpõrandate osas, mida peale värvimise ka lakitakse, õlitakse ja peitsitakse.

OÜ Kuukaar ehitusmeistri ja restauraatori Indrek Joala sõnul saab laudpõrandat viimistleda mitmeti. Kuigi lakkimine on peamiselt levinud parkettpõrandate puhul, pole keelatud sellega ka laudpõrandat katta.

Häid põrandavärve on ka palju, kuid kütteperioodide vaheldumine toob peagi esile lauapraod. "Lisaks tulevad heledama põrandavärvi korral eriti selgesti nähtavale kulumised ja värvidefektid."

Puidu õlitamine toob nähtavale laua kauni väljanägemise. Pind jääb sile ja ilma märgatava kattekihita. "Et laudpõrandat õlitada, tuleb seda eelnevalt puhastada spetsiaalse vahendiga, et avada puidupoorid, misjärel tuleb võimalikult ühtlase kihina peale kanda puuõli," selgitab Indrek Joala.

Õli imbub pinda ja üleliigne viimistlusvahend eemaldatakse.

"Perioodiline õlitamine jätab loomuliku ja maheda tooni, mis pikendab ka puidu eluiga, sest õli imbub puitu ja moodustab kulumisele ja mustusele väga vastupidava kihi."

Vahatamine oli vanasti puitpõrandate peamine hooldusmoodus. Vahatamine kaitseb mustuse ja niiskuse eest ning tagab puidu pika eluea. Indrek Joala selgitab, et vahatatud põrandat on kerge hooldada ja kui vanasti oldi hädas

libedusega, siis uuemad poonimisvahad seda probleemi ei tekita.

Laudpõranda peitsimisega on võimalik muuta puidu värvitooni, samas säilib pinna loomulik struktuur.

"Puidu peitsimine eeldab hoolast lihvimist ja peent lõpplihvimist. Head lõpplihvi on üsna raske saavutada, sest põrandalaudade kvaliteet on ebaühtlane, ning peitsimise tagajärjel tulevad kõik vead selgesti välja. Tavaliselt värvub puit ebaühtlaselt ja jääb laiguliseks," hoiatab Indrek Joala. Sellepärast tuleks selline töö jätta asjatundja hooleks.

Puitpõranda soojustamiseks on mitu moodust ja terve hulk soojustusmaterjale.

"Täitepinnasesse rajatud kivipostid, millele toetuvad puithoonete põrandalaagid, on enamasti ilma igasuguse isolatsioonita.

Vundamendi praod ja tihendamata vuugid on põhjuseks, miks põrandaalused on külmad ja niisked. See aga jahutab omakorda põrandat ja loob soodsad kasvutingimused puidumädanikule ja seentele," selgitab OÜ FineFloors juhataja Raul Antson.

Vanemad hooned ehitati ka ilma vundamendi tuulutusavadeta. Selline põrandakonstruktsioon vajab kindlasti täiendavat soojustamist ja tuuletihedamaks muutmist. "Vanemate majade puhul on puistevill ja kergkruus parim soojustusmaterjal ja seda mitmel põhjusel.

Kui laagide vahed on pikemad, kui seda on mineraalsete isolatsioonivillade mõõtmed (kivi- ja klaasvill), siis tekivad materjalikaod. Puistevill ja kruus materjalikadu ei põhjusta," selgitab Raul Antson. Isolatsioonmaterjali selline omadus on vanemate puitmajade puhul aga eriti tähtis.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:31
Otsi:

Ava täpsem otsing