Honda CBR600RR: kaunis urisev kiskja

Testisõit uhiuue rinkatsikliga on igale mootorratturile pidupäev. Müügimees Mart vaatas küll Bike Worldis ratast kätte andes murelikult mu kulunud põlveslaidereid, kuid ma lubasin ilusti käituda ja ratast mitte väga pöördesse ajada. Järgmisel hetkel avastasin end keset liiklust rohkem kui 100 km/h sõitmas… Lasin gaasi järele ja võtsin suuna Pirita-Kose-Kloostrimetsa ringrajale.

Hondale omaselt oli ratas väga tundliku juhitavusega, kukkudes ilusti kurvidesse ja väljudes kaldest pehmelt ja täpselt. Käiguvahetusest andis tunnistust vaid kerge naksatus ja ratas lausa hammustas edasi. Kuigi CBRi tehaseseadistus on raja jaoks natuke pehme, oli isegi stock-seadistusega võimalik kurve kiirelt läbida. Suurem osa selle mudeli ostjatest tegelikult ringrajale ei satugi, pehmem seadistus teeb tavaliikluses osalemise palju mugavamaks.

Näidikud on hondalikult lihtsad ja ülevaatlikud, aga tänavasõidu ajal sadulas püstisemas asendis olles varjas esiklaasi äär spidomeetri ja kiiruse nägemiseks tuli paagile lähemale kummarduda.

Ringrajal pole aega kiirust jälgida, piisab tahhomeetrist. See asus sobivalt keskel ja kärmelt kerkiva osuti jälgimisega probleeme polnud. Kui CBRi reisimiseks kasutada, on vajalik abimees ka digitaalne bensunäidik, mis tundus olevat täiesti adekvaatne.

Kui mootor korralikult soe, lasin hetkeks kiskja puurist välja. Alates kümnest tuhandest pöördest oli esiratast raske maas hoida nii teise kui ka kolmanda käiguga, spidomeeter sai hetkega ette kolmekohalise arvu, mis algas kahega… (Palun vabandust, politsei, enam nii ei tee.)

2007. aasta Honda ceepar'it on tehtud lühemaks ja kergemaks. Nüüd kaalub ratas vaid uskumatud 154 kilo. Sellest ka tema suurepärane juhitavus, mille teeb veel paremaks varasemast veelgi jäigem raam. Mulle sobis hästi ka veidi püstisem sõiduasend kui Suzukil või Kawasakil.

Viriseda võiks selle üle, et puuduvad käiguvahetuslambike ja libesidur. Kuid need on minu spetsiifilised kiiksud ja tänavasõidus aitab ka kergest vahegaasist, et tagaratas suurtel kiirustel käike vahetades ei blokeeruks.

Ilu on vaataja silmades, kuid Honda n-ö saba-püsti-ja-uhke-disain on pilkupüüdev nagu kõigil juba välimuselt karmi kiirust lubavail mootorratastel.

Proovisõidult naastes tuli mul tunnistada, et olin saanud proovida üht supersport-rataste tippesindajat ja õhus oli oht, et armumine Hondasse võib tõsiselt ohustada mu seni pilvitut suhet Suzuki tsikliga…

Autor: Sverre Lasn