Kui neid uusi tülikaid ELi väikeriike ees ei oleks

Tõnis Arnover 18. mai 2007, 00:00

ELi ja Venemaa liidrid pole läinud veel ühelegi tippkohtumisele nii tühjade lootustega nagu täna Samarasse. Kohtumise eel on õhkkond külma sõja ajajärku kuuluvast retoorikast kuumaks köetud. Kuigi Venemaa presidendi väitel pole pooltel mingit huvide konflikti - ainult eriarvamused -, mis kõik on võimalik lahendada. Muidugi juhul, kui neid tüütuid prügikalu Poolat, Eestit ja Leedut jalus ei tolkneks, mis kõik ilusa ära rikub. Ehk nagu ütleb Venemaa välisminister: Vene ja ELi suhted on Poola käes pantvangis.

Jah, praegune Venemaa ei ole enam 1990. aastate hädine koloss. Ta on rikkam, iseteadvam ja presidendivalimiste lähenedes üha agressiivsemalt valjuhäälsem. Osaliselt on see mõeldud kodupublikule, et võim läheks tõrgeteta üle vajalikule väljavalitule. Aga ka USAle, kellega Venemaa arvab end NSV Liidu kombel jälle võrdväärseks, et maailma asjade üle otsustada.

USA seda ei leia ning ütleb, et kahtlemata on paljudes küsimustes koostöö vajalik, kuid võtku Venemaa nüüd retoorikas tuure maha. Venemaa nõustubki, sest tegemist pole Eesti-suguse könniga.

Euroopa Liiduga tahaks Venemaa märksa südamlikumalt suhelda. Ja vastas on partner, ELi eesistujariik Saksamaa, kes soovib täpselt sedasama.

Paraku on Saksamaa pandud skisofreenilisse olukorda. Saksamaa ekskantsler Schröder on teinud Putiniga kasulikud energiadiilid. Saksa majandus vajab Vene gaasi ja naftat nagu akvalangist õhku.

DDRi päritolu Saksa kantsler Angela Merkel mõistab aruka inimesena, et Putini Venemaa sarnaneb järjest rohkem tema endise kodumaaga. Aga kriitika asemel tunnistab ta, et Samaras tuleb Venemaale märku anda, kui väga EL vajab partnerluslepet Venemaaga.

Tegelikult oldi Samaras partnerlusleppe kõneluste algusele väga lähedal. Schröderi erakonnakaaslane, Saksamaa välisminister Steinmeier oli näinud kõvasti vaeva ja saanud Venemaa nõusse, et too tühistab Poola lihatoodete impordikeelu. Aga vahele tulid uued asjad, Tallinna sündmused ja Venemaa poliitiline sekkumine. Leedu ähvardas Mažeikiu Nafta naftatoru sulgemise pärast ühineda Poola vetoga. Ja Poola tuli lagedale lisanõudega: enne vetost ei loobu, kui EL loob ühise energiajulgeoleku strateegia. Ning Venemaa võttis oma lubaduse tagasi.

Venemaa püüab teha nägu, nagu oleks ELiga üha raskem suhelda seetõttu, et ELi uued riigid kuritarvitavad ühenduse solidaarsust ja püüavad tippkohtumisele peale suruda teisejärgulisi probleeme. Tunnistamata seda, et ta ei salli oma impeeriumist lahkunud riike, kes käituvad suveräänselt.

Ning et need majandusprobleemid, mille taga poliitika seisab, on suures osas tema enda tekitatud. Olgu need siis "tehnilistel põhjustel" suletud naftakraan ja sild või varjatud sanktsioonid. Venemaa üks eesmärke on olnud ka EL seesmiselt tülli ajada ja seda sel moel nõrgestada.

Kuid vinti üle keerates on ta tekitanud bumerangiefekti. Isegi kui Saksamaale ei meeldinud Poola käitumine, ei saanud ta kõrvaltvaatajaks jääda, kui Venemaa jõhkrus Eesti suhtes läks üle rahvusvahelise suhtlemise piiride. Ehk nagu ütles üks Vene ekspert: oleksime pidanud aru saama, et EL annab õiguse oma liikmesriigile, kuigi see on valesti käitunud. Olgugi litapoeg, aga ikkagi oma.

Venemaa ja Euroopa kuuluvad kokku nagu sukk ja saabas. Venemaa pakitseb naftast ja gaasist, mille eest saab suurimat tulu rikkalt Euroopa turult. Ilusad ähvardused, et vajaduse korral võib energiajoad pöörata ümber Aasia suunas, ei ole mõeldud tõsistele kõrvadele.

Aga paraku on Lääne-Euroopa ja Venemaa vahel need õnnetud puhvrid, kellega Venemaa ei oska ega taha suhelda ja kellest ta seepärast parema meelega üle ja ümber vaataks.

Schröderi Berliin mõistab Venemaa muret, sest ega neid väikesi ja tülikaid ELi riike ei saa ikka usaldada, nagu annavad mõista Schröderi hiljutised märkused Eesti kohta. Balti riikidest ja Poolast mööda kavandatav Läänemere gaasitoru on üks selle väljendusi. Otsus on poliitiline, mitte majanduslik, sest meretoru on maismaatorust tunduvalt kallim. Võidab Saksamaa ja kaotab EL tervikuna.

Paar päeva tagasi tegi Venemaa teise kasuliku gaasitorudiili. President Putinil õnnestus Türkmenistani ja Kasahstani veenda, et parem on vedada nende gaasitoru mööda Kaspia mere kallast läbi Venemaa Euroopasse. Kuigi EL ja USA olid tungivalt soovitanud teha merealuse toru Venemaast mööda. Sellega tegi Venemaa ninanipsu nii ELile ja USA-le kui ka Krakowis hiljuti energialiidu loonud riikidele: Poolale, Ukrainale, Gruusiale ja Aserbaidžaanile.

See on Venemaale hiilgav lüpsitehing. Nimelt ostab ta Türkmenistanilt tuhat kuupmeetrit gaasi 100 ja Kasahstanilt 160 dollariga ning müüb seda Euroopale 250-300 dollariga. Jällegi on kaotaja EL. Ja seda nii majanduslikult kui ka Venemaast sõltuvuse kasvamise tõttu.

ELi nõrkuse põhjus on ühtse energiapoliitika puudumine. Ehk siis just see asi, millele oma vetoga tahab tähelepanu juhtida Poola, keda Venemaa püüab Saksamaa vaikival heakskiidul paariaks tembeldada.

ELi Venemaa-poliitika on hädine. Euroopa Komisjoni austerlannast välisvoliniku Benita Ferrero-Waldneri seisukohti Venemaa suhtes pole eales kuuldud. Eile tuli teade, et ELi välispoliitika juht Javier Solana võib-olla ei jõuagi Samarasse, kuna talle antakse Saksamaal Aachenis kätte kaalukas Karl Suure auhind. Kaks suuremat ja olulisemat ELi liikmesriiki Suurbritannia ja Prantsusmaa on juhivahetuse staadiumis.

Nii lähevadki ELi ja Venemaa liidrid täna tippkohtumisele, teadmata, mida teine pool seal täpsemalt arutada tahab. Tehakse halva mängu juures head nägu, kombatakse piire. Läbimurde võimalus on juba ette maha maetud.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    06. December 2011, 19:34
    Otsi:

    Ava täpsem otsing