Sarkozy pole veel Thatcher

Suure häälteenamusega Prantsusmaa uueks presidendiks valitud Nicolas Sarkozy reformiplaanid on võimsad. See, et valimistel osales 84% valijaist, näitas prantslaste selget soovi muutuste järele. Senine sotsialistlik süsteem on takistanud Prantsusmaal edasi jõuda. Nüüd on valitsusel reformideks selge mandaat.

Sarkozy esitas kampaania ajal selge reformikava. Ta lubas alandada makse ja trahve 35 tunnist pikema töönädala eest, kaotada pärandimaksu (v.a rikkaimad), kehtestada üksikisikute kõrgeimaks maksumääraks 50%, siduda töötustoetused tööotsingutega, nõuda ametiühinguliidrite demokraatlikke valimisi, reformida avaliku sektori pensionisüsteemi, karmistada immigratsiooni reegleid ja karistusi.

Need on suured plaanid. Neid vaadates võib kohe ka öelda, kust on oodata vastuseisu. Opositsiooni eesotsas on kompartei kontrolli all avaliku sektori ametiühingud jt süsteemi kaitse all olevad "insaiderid", keda kannustab intellektuaalne eliit.

Iroonia peitub selles, et nendega löövad kampa tõelised "autsaiderid", madalaima sissetulekuga elanikud, peamiselt mustanahalised ja moslemid. Pole üllatus, et valimistele järgnesid kokkupõrked märulipolitseiga. Reformide õnnestumise tähtis eeldus on, et Sarkozy UMP partei saaks 10. ja 17. juunil toimuvatel parlamendivalimistel korraliku häälteenamuse. Arvamusküsitluste järgi nii ka läheb. Seega saaks Sarkozy kiiresti edeneda.

Ometi ei tasu oodata mingit Thatcheri revolutsiooni. Reformidele ei pane piiri üksi vajadus oponentidega toime tulla, vaid ka prantslaste sügavalt juurdunud usk riigi kesksesse rolli. Prantsusmaa jääb Prantsusmaaks, selle natsionalism ja protektsionism pole kuhugi kadunud. Ka Sarkozy jääb oma juurte juurde. Ta on kutsunud üles Prantsusmaa kodanike kaitsmisele muu maailma ja globaliseerumise eest ning soovitanud maksta toetusi "rahvuslikele tšempionidele". Loodetavasti ei hakka Sarkozy neid avaldusi poliitikas ellu viima - need on vastuolus tema sooviga muuta riik taas rahvusvaheliselt konkurentsivõimeliseks.

Igatahes tervitab USA võimalust näha Prantsusmaa eesotsas presidenti, kes soovib Ameerika ja Iisraeliga paremaid suhteid ning kellelt võib eeldada jäigemat hoiakut Venemaa ja Iraani osas. Euroopagi tervitab aktiivsemat prantsuse juhti, kuid on mures tema protektsionistlike hoiakute ja Türgi-vaenulikkuse pärast. See aga, et Sarkozy püüab Prantsusmaa rolli maailmas tugevdada, teeb kõigile rõõmu.

Autor: Bill Witherell