Kärbeskaallane asfalti laotamas

Kadri Tamm 29. mai 2007, 00:00

Kuna mu töökaaslaste jalanumbrid on märksa suuremad kui 38 ja ka väiksemad tööriided on õmmeldud minust vähemalt kaks korda suurematele meestele, pidin leppima oma koduste remondiriietega: 168 cm ja 50 kilo pole professionaalse teetöölise riidevalikus õiged gabariidid.

Minu töökaaslased on väga toredad: naeratavad ja õpetavad. Asfaldipanek on aga karm töö, lõõskava päikese käes tuleb asfaldihõngu sisse hingata terve päev.

Räägitakse, et isegi sitked spordipoisid on pärast esimest päeva järgmisel hommikul voodisse jäänud. Labida peale asfaldisegu ajada on üsna võimalik, kuid vähemalt 10 kilo kaaluva labidatäiega ringi liikumine on üks vaev ja viletsus. Alates 1971. aastast asfaldipanekuga tegelenud Heiki kastab ka minu labidat veega, et segu kinni ei jääks, ja muudkui loobib. "Ega mees kogu aeg asfalditööl pole püsinud, on vaja ikka vaheldust ka vahepeal," ütleb ta ise.

Proovin ka nii, Heiki moodi visata, aga ei tule välja. Minu labidatäied on pealegi nii pisikesed, et ega nendest miskit kasu ei ole vist. Ja no muidugi, muigavad teised.

Põhitöö on õnneks enne ära teinud asfaldilaotusmasin. See on peen riistapuu, mis lubab panna killustikukihile õige kaldenurga ja paksusega segukihi. On vaja vaid oodata, et värske asfalt tehasest kohale jõuaks.

Kui teerull värskest asfaldist üle sõidab, pragiseb vesi kuumal asfaldil, nagu keegi praeks panni peal muna. Ega seal suurt vahet olegi: oma tennistega ma 170-180kraadise värske asfaldikihi peal liiga kaua tööd teha ei saagi. Jalavarjud sulaksid lihtsalt üles või vajaksin ma ise kiiret jahutust.

Kui asfalt laotatud ja silutud, on aeg rullida. Sergei, teerullijuht, kes enne tee-ehitusfirmasse tööle tulekut sõitis 25 aastat merd, on asfaldi peal püsinud 15 aastat. Raske on küll, ütleb mees, aga ei kurda, kuigi suvel tõuseb temperatuur teerullikabiinis kosmilistesse kõrgustesse. Teerulliga, millega edasi-tagasi tüürime, on 12 aasta jooksul rullitud üle 8000 töötunni.

Kuigi teerulli maksimumkiirus on 18 km/h ja nii kuluks Tartust Tallinnasse sõiduks veidi üle 10 tunni, tuleb värske asfaldi peal sõita aeglaselt, ühtlaselt ja mis peamine - seisma jääda ei tohi. Vaid nii jääb teepind sile, ilma vagude ja mügarateta.

Algul sõidab üle uhiuue teekatte väiksem teerull, siis suurem. Ja nii ikka edasi ja tagasi, vähemalt paar tundi järjest. Kogu selle rullimise käigus vajub asfalt sentimeeter kuni poolteist.

Oma tulevikuplaanidest asfaldipanijana oma sugulastele rääkides kostis hoiatavaid hüüdeid: "Sa ei saa, sul peavad teerulliload olema!"

Lubasid polnud vaja. "Nõukogude ajal polnudki see ju mingi ime, et naine teerulliga mööda maanteed kündis," lohutasin ma ennast. Kuigi otse ei tahtnud see masin mul teps mitte liikuda.

Asfaldipanek käis kiiresti. Koormad muudkui tulid ja juba olimegi valmis. Järgmisel päeval pandi peale ka teine asfaldikiht ja siis said juba triibutajad parklas tegutsema asuda.

Asfaldipanija ametit katsetasin küll esimest korda elus, ent tunne jäi kuidagi tuttav: vast oli õhus heljuv lõhn on meeles juba lapseeast, kui vana Tartu maantee ääres õega asfaldipanekut vaatasime. Niipea, kui töömehed läinud, põrutasime üle värske tee...

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:32
Otsi:

Ava täpsem otsing