Rohelise logistika pealetung

Transpordisektorit loeti infrastruktuuride ja liikluse kaudu keskkonna saastamisse suurimaks panustajaks.

Logistikasektori huvi keskkonna vastu joonistus selgelt välja seoses uute turuvõimalustega. Kui traditsiooniline logistika tegeles eelkõige transpordi, ladustamise ja varude juhtimisega tootja ning tarbija vahel, siis värsked keskkonnaalased trendid avasid uue turu ümbertöötlemisele, taaskasutamisele ja juhtisid uuele alasektorile logistikas: reverse logistics.

Seda võiks tõlgendada kui remonti või hooldust vajavate toodete kokkukorjamist ja vedu hoolduskeskusesse, samuti jääkide ja kasutatud materjalide transporti.

Tootja või edasimüüja hakkas üha enam võtma vastutust nii kauba kohaletoimetamise kui ka hilisema tagastuse eest. Sealt arenes välja ka uus käibefraas - roheline logistika.

Logistika üks eesmärk ajasäästu ja teenuse usaldusväärsuse kõrval on teadupärast kulude optimeerimine. Samas on logistikaoperaatorite strateegiad kulude kokkuhoiuks tänases tihedas konkurentsis tihti vastuolus keskkonnasõbraliku logistikaga, milline kaasab paratamatult lisaressursse ja kulusid, mida tarbija pole nõus kinni maksma.

Tootjad eelistavad üha kiiremaid transporditeenuseid, mis teeb võimatuks erinevate klientide saadetiste optimeerimise, kuna sellega kaasneksid lisatud tunnid transpordiks kuluvale ajale (lead time). Ehk - rohelisse logistikasse on sisse kirjutatud väike paradoks.

Ette on heidetud, et JIT-(just in time) kontseptsioon soodustab keskkonna saastamist. Teisalt on just tänu täpselt ajastatud tarnete kontseptsioonile liikunud tootjad lähemale oma turgudele, toodetakse rohkem väiksemast arvust allikatest, mistõttu on vähenenud ka distributsiooniks vajalik kilometraaž.

Kuigi eri riikide valitsused on võtnud vastu väga rangeid regulatsioone õhutranspordile, ei ole kontrollmeetmed maa-, mere- ja raudteetranspordile veel sedavõrd arenenud.

Näiteks emiteerivad suured veokid sõiduautodest iga kilomeetri kohta seitse korda rohkem lämmastikoksiide. Samas ei saa öelda, et tänapäeva tanklad piisavalt alternatiivkütuseid pakuks ehk hüppeline areng selles valdkonnas on alles ees.

Deutsche Post World Net (DPWN) gruppi kuuluv DHLi Expressi divisjon on mitmeid aastaid rakendanud Euroopas süsteemset lähenemist oma keskkonnakaitseprogrammis püstitatud eesmärkide saavutamiseks. 2003. aastal juurutas firma 6-astmelise GOGREENi keskkonnakaitseprogrammi, mille üks osa on süsihappegaasivaba transporditeenuse pakkumine ja alternatiivkütustega sõidukite kasutuselevõtt.

DPWNi grupp alustas GOGREEN-teenuse pakkumist Saksamaal augustis 2006. aastal. Maailma Majandusfoorum oli esimene rahvusvaheline organisatsioon, kes nimetatud teenust käesoleva aasta jaanuaris kliimamuutuste vastu võitlemise foorumil kasutas.

DPWN võtab üha enam kasutusele kaubikuid, mis kasutavad kütusena rapsiõli metüülestrit. Autod on peaaegu CO2-neutraalsed, põlenud kütus vabastab atmosfääri samapalju CO2-te, kui taim on kasvuperioodi jooksul endasse sidunud.

Biodiisel on keskkonnasõbralik kütus ja seda toodetakse taastuvatest allikatest. Lisaks keskkonnamõju vähendamisele on rapsiõli 30% odavam kui diisel.

Nimetatud sõidukitel on kaks tankimissüsteemi - väike varupaak sisaldab ka diislit, mis on vajalik auto käivitamishetkel.

DPWNi grupil on tänaseks Euroopa suurim alternatiivautode park, kuhu kuulub üle 200 kaubiku.

Paljuski on rohelise logistika elluviimine suurte tootjate kätes, kellel on vabad käed määrata, et transporditeenuste pakkujad ühilduksid nende endi keskkonnajuhtimise programmidega.

Ettevõtted nagu Unilever, Intel, TetraPak, ABB ja IKEA on esitanud oma teenusepakkujale kõrged nõudmised keskkonnasäästlikkust arvestades - oluline eeldus koostööks on keskkonnajuhtimise standardite toimimine.

Loodusressursside säästvale kasutamisele saab kaasa aidata üsna lihtsate vahenditega nagu parem logistikakorraldus, laadimiste optimeerimine, eri transpordiliikide intermodaalseks kombineerimine ja digitaalsete tahhomeetrite kasutuselevõtt.

Autor: Evert Kreek