Valijat peibutatakse kui parti

Andrus Saar 13. juuni 2007, 00:00

Kujutagem ette jahimeest, kes peibutab parti vilega. Kui part läheneb laskekaugusesse, kõlab lask. Mõni part kaotab elu, mõni jääb ellu või saab vigastada. Asetame jahimehe asemele poliitiku. Demokraatlikus riigis peab poliitik mõtlema, et valimistel tuleb saada palju hääli (parte), kuid sellisel moel, et need pardid oleks ka järgmistel valimistel elus.

Praegu leiavad aset protsessid, mis kannavad endas ohumärki. Eestis hakkab võim koonduma. Eesti tingimustes on võimu koondumisel see halb külg, et nõrgas demokraatias ei arvesta võim üldse opositsiooniga. Seda näeme juba Tallinnas ja teistes omavalitsustes, sama kogesime riigikogu eelmise ja praeguse koosseisu juures. Iseäranis selgelt tunnetame just valitsuse tasandil teerullipoliitikat, mida meil on pikka aega viljeldud.

Võimu koondudes tekivad erakondades oligarhia alged, oligarhia allutab erakonna eesmärgid oma huvidele. Liidrid kontrollivad meediakanaleid ja manipuleerivad nendega, seades sel viisil sisse kontrolli ühiskonna üle.

Erakondade tugevus tõukab juhte ignoreerima erakondade lihtliikmete ja valijate arvamust eelkõige valitsemise algul, lihtliikmetest saavad pigem statistid. Valitsemisaja lõpus tuleb oligarhia oma mesimagusate juttudega aga tagasi.

Küsimus on selles, et valijal on vaid üks hääl, pärast hääle äraandmist sureb ta neljaks aastaks. Nelja aasta jooksul saab valija poliitikat vaid näiliselt mõjutada, kuna valitud poliitikuil ei ole kohustust valijaile aru anda -

valija ja valitu ei ole omavahel seotud. See on ka põhjus, miks valijatel puudub praktiliselt igasugune võimalus poliitikute tegevust kontrollida.

Ent miks peaks valijal üleüldse see võimalus olema? Kui ma pangast laenu võtan, jälgib pank väga pingsalt, kas ma suudan laenatu ka tagasi maksta. Valimistega on sama lugu: ma laenan poliitikule oma hääle ega taha, et ta toimiks sellega täiesti omatahtsi, vaid ikka usalduskrediidi piires.

Riigikogu liikmete staatus annab neile võimaluse eirata avalikkuse ootusi ning neil puudub ka igasugune vajadus või kohustus selgitada, miks üks või teine samm ette võetakse. Praktika on korduvalt tõestanud, et organisatsioonide ja inimrühmade protest on lihtsalt tüütu hädakisa, mida pole vaja kuulata.

1818. aastal sattus Inglise mereväe ekspeditsioon eskimote juurde. Enne seda ei olnud eskimod näinud ühtegi muust rahvusest inimest. Kuni selle kohtumiseni mõtlesid eskimod, et nad on ainsad inimesed Maal.

Mulle tundub, et nõndaviisi mõtleb osa riigikogu liikmeid küllalt sageli ka iseendast. Nad elavad ainult oma elu, ümbritsev sellesse ei tungi. Kui aga tungib, püütakse võõrast mõjust kohe pääseda. Süüdlasteks peetakse ju inimesi väljaspool riigikogu, tüütut ajakirjandust jne.

Eelmise jutu tõestuseks olgu kas või paar näidet viimasest kuust: kuluhüvitiste probleem, aktsiiside tõstmine, saadikute roll pronksiöödel, nende tööpinge jms. Tekib tunne, et järsku on kokku põrganud kaks kultuuri, mis üks teise olemasolust justkui kuulnudki poleks.

Aga miks pidanukski? Ma ei mõista ütlust, et poliitikud peegeldavad eesti rahvast. Miks ei võiks poliitikud olla rahvale eetiline eeskuju?

Praegu on poliitikud oma pardiviled väga sügavale taskusse peitnud, uued viisid aga ei jää tulemata. Vaadake ette, valijad, et te oma häält ja hääle selgust ära ei kaota, oma hääl tuleb panna kajama. Ükskord hakatakse teid arvestama nagunii!

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing