Esmaspäev 5. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Maserati - auto nagu varietee

Ardo Kalda 15. juuni 2007, 00:00

Üks on kindel, Quattroporte eristub oma tegumoelt kõigist konkurentidest nagu öö ja päev. Sakslased ja ka Lexus üritavad diskreetseks jääda, kuid Maserati puhul jääb vaid üle ohata - itaallased.

Quattroporte puhul on ka Maserati enda jaoks elustatud midagi, mida oli väga vaja. Selleks on koostöö Pininfarina disaineritega, kes andsid autole välimuse. Kui see firma autot disainib, on teada, et see on kindla peale minek.

Öeldakse küll, et välimus on maitse asi, kuid ei tule ette ühtegi Pininfarina tehtud autot, kus nad oleks põhjalikult puusse sõitnud ning mõne õudusfilmi sobiva tegelase valmis vorpinud.

Ouattroporte esiots on väheke küsitava väärtusega, kuid sinna on tahetud lisada väikest ajaloo hõngu. Nimelt on üritatud imiteerida selle auto iluvõret, mille disainimisel Pininfarina viimati abiks oli.

Auto välimus on tervik, mida lammutada pole võimalik. Kui juba tootja enda piirkonnas Modenas sõites vaatavad seda autot ilmselt tuhandeid kordi näinud itaallased sellele järele, siis peab selles olema midagi, millele Saksa ja Jaapani disainerid siiani pihta pole saanud.

Tundubki, et itaallaste põhiline eesmärk autode disainimisel on anda edasi emotsioone. Disain tundub olevat selle rahvuse kinnisidee, isegi nende liikluspolitsei vormid on parimate moeloojate kätetöö.

Arvatavasti seal maal külarätseppa ei olegi. Kui oli, on tal tänaseks Milanos oma moemaja. Kui praktiline on toode, see Itaalias arvatavasti ei loe.

Nii on ka autode puhul. Maserati jääb nii mõnegi vidina puudumise tõttu oma konkurentidele alla, kuid arvatavasti pole see oluline, sest Quattroportet sa nii ehk naa praktilisuse pärast ei osta.

Autos sees on kõik vastupidi luksusautodele. Lexust ostes viib müügimees mingil hetkel jutu ikka sellele, et vaadake, ees on jah see ja see, aga tagaistujatel on see asi hoopis vägevam. Maserati on aga tehtud nii, et tagumistel peabki igav olema. Laps joonistaks ilmselt juhi peatoele koomikseid. Juhikoht on aga igati vägev, temal igav ei hakka.

Nii võib kindlalt väita, et see on auto neile, kes ei taha olla tagaistmel ja vaadata välja küljeaknast, sest palgatud juhi soge varjab vaadet.

Kui pea kõikidel luksusautodel on tänaseks mingi suur arvutihiiretaoline ese, millega ekraanil toimetada ja kaks tundi enne sõitma asumist endale sobiv seadistus valida, siis Maseratil seda pole.

Milleks? Käigukang on nagu kang ikka, lappa see endale meeldivasse asendisse ja anna tuld. Praktilisusega ei hiilga ka tagaistujate ruum. Tõsi, seda pole just vähe, kuid kindlasti mitte ka palju. Kui juht juhtub pikemat kasvu olema, on tema taga väga raske olla.

Üks autofirma itaalia-ingliskeelsete esindajate lemmikteemasid terve päeva jooksul oli, et see ongi sõitja auto ja seepärast on autol sama hästi kui perfektne kaalujaotus ja suurepärane juhitavus.

Sõnaga "suurepärane" tahaks küll alustada ühe asja iseloomustamist - mootor.

See on Maserati naabruses asuva Ferrari-nimelise firma toodang ja miski ei jäta kahtlust, et sinna on ohtralt Marlboro punast võidusõiduverd sisse tilgutatud.

Oh, kuidas V8 mootor võib oma häälega autoinimesel südame härdaks teha...! Testil osalenud Leedu naisajakirjanik vaatas mind üsna juhmi näoga, kui palusin tal mõned paugud gaasi anda ja ise vesiste silmadega auto taga seisin.

Kui Ameerika V8 löriseb madalal häälel nagu Barry White, siis Ferrari sama kombinatsiooniga mootor kiljub nagu Axl Rose. Mõlemad on ilusad kuulata, kuid viimase lava-show on märksa tulevärgirikkam.

See mootor mitte ainult ei kilju ilusti, vaid liigutab ka massiivset keret kiiresti. Väljalaske karjudes tõmbab kiirendus igemed paljaks. Aga tunne ja hääl on sellised, mis sunnivad veel ja veel paremat pedaali tallama.

Kurvis hoiab auto end teel kinni, nagu oleks rehvid mõne superliimiga koos. Liialt lolliks ka ei tasu minna, sest igal asjal on oma piir ja tegemist on siiski suure luksusautoga. Autole on lisandunud ka automaatkäigukast, mida ka proovida saime ja mis toimib. On ka paremaid automaate olemas, kuid oma töö teeb ta ära. See aitab vähemalt autot edukamalt Ameerikas müüa, kus ühe käega peab kogu aeg saama ju burgerit ja friikartuleid näppida.

See pole aga üldse oluline, tähtis ja itaallaslik on see emotsioon, mis sulle autost jääb. Nemad ei hooli sellest, kas tagaistmel on kitsas või kas pagasiruum on väike, nemad hoolivad sellest, et sulle jääks sellest autost tempel mällu igaveseks.

See on nagu Itaalia restoranis käimine, toit on sama hea kui mujalgi, kuid kelner vehib kaks korda rohkem kätega ja räägib valjul häälel - see jääb meelde ning sa lähed sinna tagasi.

Fotod: Ardo Kalda

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:33
Otsi:

Ava täpsem otsing