Otepää ja Eesti lipp

Otepää oli juba muinasajal väga tähtis piirkondlik keskus. Otepää linnus oli samuti kui Tartu üks Ugandi maakonna paremini kindlustatud linnuseid.

12. sajandil võitlesid otepäälased venelastega ning järgmisel aastasajal sakslastega. Keskaegse Tartu piiskopiriigi valitseja Hermann I ajal rajati muinasaegse linnuse kohale Otepää piiskopilinnus. Hoone kirdeosas oli värav, põhjaküljel tõenäoliselt peaingel Miikaeli kabel, kõrgendiku alumist ja ülemist osa ümbritses tellismüür. 1396. aastal hävitasid Otepää linnuse tõenäoliselt Liivi orduriigi väed.

Pärast Liivi sõda, Rootsi-Poola sõda ning Põhjasõda saabus pikem rahuaeg. Tasapisi hakkas eestlaste arv kasvama ning senised keskaegsed kirikud jäid suurtele inimhulkadele väikesteks. Nii ehitati ka aastail 1889-1890 Otepää Maarja kirik arhitekt Reinhold Guleke projekti järgi ümber. Kirik sai neogooti välimuse, torn oli varasemast ajast juba neobarokne ning seinad maakividest.

1872. aastal korraldasid kohalikud vast ametisse pühitsetud Otepää kirikuõpetajale Jakob Hurdale piduliku vastuvõtu. Otepää kirikumõis jäi Jakob Hurda ja tema pere koduks 1880. aastani. Lisaks pastoritööle oli Jakob Hurt veel Eesti Kirjameeste Seltsi ja Eesti Aleksandrikooli asutamise peakomitee president. Otepääl valmistas ta ette rahvaluule kogumise suurplaani ja asus seda täitma. Hurt oli heatahtlik mees, mistõttu Otepää kirikumõisa majandamisest said rohkem kasu rentnikud kui tema ise. Jakob Hurda naine Eugenia Hurt oli aga kohalike inimeste arvates jahe ja uhke, kuna ta ei tahtnud lihtrahvaga läbi käia ning olevat hoidnud koguni oma meest tuhvli all. Otepäälastest erinevalt pidasid Jakob Hurda sõbrad Eugeniat aktiivseks, elurõõmsaks ja külalislahkeks inimeseks. 1873. aastal sündis neil tütar Hildegard ja 1874 poeg Rudolf. Jakob Hurta külastas palju inimesi, nagu näiteks Tartu gümnasistid, eesti üliõpilased, rahvaluulekogujad ning eesti rahvusliku liikumise suurürituste korraldajad. 1880. aastal lahkus Jakob Hurt perega Otepäält ning nad asusid elama Peterburgi.

Pärast Jakob Hurda lahkumist sai Otepää uueks kirikuõpetajaks Tartu ülikooli lõpetanud teoloog Burchard Sperrlingk, kes 1870ndail osales aktiivselt Tartu üliõpilaselus. 1881. aastal sündis Tartus eesti üliõpilastel mõte valida endale oma värvid. Tollel ajal liikusid üliõpilased enamasti ringi värvimütsi ja värvipaelaga ning polnud midagi imestada, kui ka eestlased tahtsid teistega võrdväärsed olla. Aleksander Mohrfeldti järgi tuli värvide valikul arvestada mitmeid asjaolusid. Nad pidid kajastama eesti rahva iseloomu ja aateid, olema mõjustatud rahvariietest, peegeldama isamaa loodust ja ilma ning omavahel ka kokku sobituma. Üliõpilased arutasid seda küsimust palju ja mitmekülgselt. Rõhutati: oleme eestlased, tahame eestlasteks jääda, tahame elada ja töötada eesti rahva huvides, et pääseda pimedusest valgusse. Pärast pikka kaalumist otsustati valida sinimustvalge värvikombinatsioon. Sinine on eesti taevas, must on meie muld ja valge kaskede koor. Aga üliõpilaste algatus ei leidnud võimukandjate toetust. Korporatsiooni asutamise katse ebaõnnestus. Uueks üliõpilaste mõtteks sai üliõpilaste teadusliku seltsi asutamine. Seekord suhtuti sellesse hästi ning 1883. aastal kinnitas Tartu ülikooli rektor Eduard Georg von Wahl Eesti Üliõpilaste Seltsi põhikirja. 1884. aastal arutasid kord söögilaua ääres Karl August Hermann ja Aleksander Mohrfeldt, et Eesti Üliõpilaste Seltsil peab ka lipp olema. Proua Pauline Hermann haaras mõttest kinni ja hüüdis jutu lõpuks: "Mina muretsen seltsile lipu!" Koos eesti neidude abiga sai ilus siidiriidest sinimustvalge lipp peagi valmis. Kaunis lipp ei jäänud seltsi vilistlastele teadmata. Eesti Üliõpilaste Seltsi vilistlane Burchard Sperrlingk kutsus seltsi liikmeid Otepääle lippu pühitsema.

1884. aastal alustati sõitu Tartu postijaamast teekonda Otepääle. Lisaks kuuele vilistlasele olid kaasas üliõpilased: Eesti Üliõpilaste Seltsi esimees Peeter Hellat, sekretär Villem Reiman, vanamees Christoph Beermann ja laulujuhataja Aleksander Mohrfeldt. Otepää kirikuõpetaja Burchard Sperrlingk ootas kohapeal.

Otepää kirikla saalis pühitseti lipp. Kõnet pidasid doktor Heinrich Rosenthal, kirikuõpetajad Burchard Sperrlingk ja Rudolf Kallas. Sinimustvalget lippu hoidis käes Christoph Beermann. Pärast lipu pühitsemist kujunes järgmiseks peasündmuseks seltsivendade sõit Pühajärvele - lehviva sinimustvalge lipuga suurel vankril. Supeldi järves, mis öeldakse tekkinud Linda pisaraist, ja roniti mäele, kus muistsel ajal oli Kalevipoeg hobusel ratsutanud.

1934. aastal ehk 50 aastat hiljem avati sinimustvalge lipu mälestustahvlid Otepää kiriku seinal. Need tahvlid purustati kommunistide käsul 1950. aastal ja taastati 1989. aastal.

Fotod: Meeli Küttim, Eesti lipumuuseum Otepääl

Autor: Heiki Haljasorg