Ärme lase end ja teisi petta, kommunism elab edasi

Kurb uudis küll, kuid ka 16 aastat pärast Eesti taasiseseisvumist on kommunism elu ja tervise juures. Armee selle kuritegeliku ideoloogia ja riigisüsteemi vastu, mis on tänaseni tapnud ametlikel andmetel vähemalt 100 miljonit inimest, vajab endiselt vabatahtlikke.

Möödunud nädalal avati Washingtonis maailma esimene kommunismiohvritele pühendatud mälestusmärk. Üritus oli ilus - USA president George Bush pidas kõne ja tuli pärast pooltunniks rahva sekka. Liigutatud väliseestlased rääkisid, kuidas nad ei saa tükk aega pesta kätt, mida surus president.

Aga midagi kummalist on selles, et maailma esimene kommunismiohvrite mälestussammas kerkis USA pealinna - ja mitte Moskvasse - alles 25 aastat pärast seda, kui Ronald Reagan kutsus Mihhail Gorbatšovi üles lõhkuma maha Berliini müür.

Meie Eestis oleme harjunud mõtlema, et kommunism oli üks jube asi, aga enam teda õnneks ei ole. Ärgem laskem ennast petta.

Esiteks on uskumatu, kui vähe teatakse kommunismi kuritegudest. Nii USA kui Euroopa parlamendid on võtnud vastu resolutsioone, mis kommunismi ja Balti riikide okupeerimise hukka mõistavad.

Aga need on sündinud suurtes vaidlustes, kus poliitikud unustavad sõnastuse ja mõistete üle vaieldes selle, milleks nad üldse kokku on tulnud. Europarlamentäär Tunne Kelam märkis 12. juunil monumendi avamise päeval Washingtonis: "Kommunismi all langenud ja kannatanud on teise järgu ohvrid".

Kõikide arvutuste kohaselt - neid on erinevaid, 100 miljonit mõrvatut on pärit "Kommunismi mustast raamatust" - langes Stalini, Mao ja teiste seltsimeeste juhtimise all rohkem inimesi kui natsismi all. Holokausti ajal tapeti teadaolevalt kuus miljonit juuti. Seda on sama palju, kui suri Ukrainas näljahädade ajal paari aastaga.

Kuid võtke see teema üles USAs või Lääne-Euroopas ja küsige inimestelt, mida nad sellest teavad. Palju kommunism tappis… eee… tuhandeid? Kümneid tuhandeid? Võibolla jääks inimestele paremini meelde fakt, et kommunismi all hukkunute arv ületab kõikide 20. sajandi sõdades surnute arvu.

Internetis leiab kõiksugu artikleid. Aga mõelge oma poliitilistele vestlustele haritud, heade inimestega. "Kommunistlikud ideaalid on ju ilusad," ütlevad nad. Lääne intellektuaalidele meeldivad need ideaalid tänaseni väga. Toredad asjad, nagu naiste võrdõiguslikkus, kõigile kättesaadav haridus ja haiglaravi - kas ei peaks kapitalism mitte sellest eeskuju võtma?

Kuigi see on samasugune vägivallaühiskonna propaganda nagu Hitlerigi oma, elab müüt, et fašismis polnud midagi inimlikku, aga kommunismi alustaladeks on õilsad ideed ikka edasi.

Kindlasti aitaks, kui meil oleks täna totalitaarse Venemaa asemel demokraatlik riik ning me pääseksime juurde ajalooarhiividele.

Tuntud ameerika välispoliitikaekspert ja estofiil Paul Goble rääkis, kuidas ta kohtus noorest venelannast uurijaga, kes oli saanud enda käsutusse 1937. aastast pärineva dokumendi, millega anti korraldus likvideerida Nõukogude Liidus invaliidid kui klass. See dokument oli rännanud "valedesse kätesse" vaid seetõttu, et uurija oli üles otsinud ühe veel elusoleva laagriülema.

Kas pole ka irooniline, et üheks "tööliste riigi" suurimaks purustajaks polnud ei keegi muu kui ametiühing? 1980. aastal 10 miljoni liikmega maailma suurimaks ametiühinguks kasvanud Poola Solidaarsus tõusis vastu oma tööandja, riigi rõhumise vastu.

Ka täna elab kommunismis ligi viiendik maailma rahvastikust. Maailma meedia räägib aga muudkui Hiina majandusimest, mis muudab hiinlaste elu paremaks. USAs elav tuntud Hiina dissident Harry Wu, 19 aastat selles nii suurepärase majandusarenguga riigis vangilaagris veetnud mees ütleb teile selle peale, et raha ei tee tiigrist veel taimetoitlast.

Ning muidugi piisab vaid pilgust Venemaale, kus president mitte ainult pole haaranud võimu ajakirjanduse ja ettevõtluse üle, vaid kus ka kolm neljandikku rahvast kahetseb Nõukogude Liidu kokkuvarisemist. Ja kolmandik leiab, et Stalin tegi rohkem head kui halba. See arvamus valitseb Venemaal täna, aastal 2007, kui nii USA kui ka Euroopa Liit kõnelevad Venemaast kui partnerist.

Ühelegi rahvale ei meeldi kollektiivne süütunne. Ei meeldinud ka sakslastele, aga rahvusvaheline üldsus lihtsalt sundis neid seda tunnistama. Venelased pole valmis tunnistama oma ajaloolise suureksperimendi julmust.

Kui lääne-eurooplased on tänaseni haaratud illusioonidest - ja paljud neist võtavad kaitseseisundi, et mitte tunnistada oma naiivsust, mis raudse eesriide taga toimuvaid piinamisi ja mõrvu ei näinud - siis kus on ida-eurooplased? Kas meie ise tunneme huvi selle vastu, et meie verist lähiajalugu tutvustada?

Kindlasti mitte. Taasiseseisvunud Eesti on jõudnud ennast mugavalt demokraatiate seas sisse seada ega taha tagasi vaadata. Me pöörame ennast valusast tõest ära nagu televaataja, kes vägivallastseenide asemel eelistab romantilist komöödiat. Saage aru, me ei viitsi enam kannatada!

Selle asemel oleme kiired üle võtma lääne intellektuaalide retoorikat, kuhu kuuluvad jutud globaliseerumise ränkadest mõjudest vaestele või Ladina-Ameerika vastu astumisest "Ameerika imperialismile".

Jutu praktiline mõte on järgmine: maailmale peab rääkima, mida kujutas ja kujutab endast kommunistlik diktatuur. Et selle ohvrite mälestuseks rajati vabas maailmas üks kolmemeetrine mälestuskuju (mis muide võttis aega 17 aastat!), näitab vaid seda, kui vähe tänaseks tehtud on.

Ning see on ohtlik ja ebamoraalne. Ebamoraalne, sest me ei austa surnute mälestust. Ning ohtlik, sest kui me ei anna kommunismile selget hinnangut, siis laseme tänastel diktatuuridel ainult jõudu koguda. Ja üks neist, teadagi, on Venemaa.