Seiklust rohkem kui rubla eest

Signe Sillasoo 06. juuli 2007, 00:00

Seiklusradade läbimise esmase kogemuse saan Nõmme seikluspargis. Minu suurimateks turnimissaavutusteks enne instruktori juhendamisel toimuva õpperaja läbimist on lapsepõlves sooritatud ilunumbrid kodu lähedal kasvanud tammede otsas. Ootavatest köitest, puude vahele kinnitatud trossidest ja pikkadest õhusõitudest tarzanliku köie küljes ei osanud ma toona isegi mitte unistada.

Kisa ja kilkamist jagub pea kõigi takistusribade ületamisel. Minu järel ronivate väikeste tüdrukute suust kõlav "Ma ei julge" ja "Oi kui jube" saadavad poolte atraktsioonide läbimist. Üksjagu tegemist on takistusribadel liikumisega ka minu ees turnivatel vanematel meesterahvastel.

Eneseületamist jagub ka mulle. Kerge adrenaliinivärinaga hinges alustan köite otsas lendlemist ja trosside küljes rippuvate puulattide ületamist. Pikemal metalltrossil kõndides mõtisklen, mida võivad tunda Aasias pilvelõhkujate vahel julgustükke sooritavad köielkõndijad.

Viimase raja keskele jõudes kirun ennast. Avanev pilt maa ja taeva vahel atraktsiooni läbimisega tõsiselt vaeva nägevatest noortest ei tõota head. Ent tagasiteed pole ja puude vahele rippuma ei kavatse ma jääda. Haaran aga köiest kinni ja alustan enda jaoks päeva raskeima atraktsiooni ületamist. Puude vahele kinnitatud nööridest, mille otsas jalused, üle kõndimine nõuab tõelisi akrobaatlikke oskusi, ent jõuan eluga lõpuni. 700meetrise puude otsa loodud kadalipu läbimine võtab esimesel korral ligi kaks tundi.

Otepää seikluspargis tunnen ennast juba oluliselt kindlamalt. Paljud takistusribad on tuttavad, üllatusi ja kahe käega peast kinni hoidmist ning sisemonoloogi ja isekeskis ohkimist - miks ma jälle nende keerulisemate takistuste peale turnima tulin - on seekord vähem.

Paari esimese raja läbimine ei osutu väga keeruliseks. Ka kaks viimast rada, kus seiklust ja enese proovile panekut rohkem kui rubla eest, on seekord lihtsamalt läbitavad. Väga toreda instruktori juhendamisel sooritan jõu- ja ilunumbrid ka nendel takistusribadel, millega ma Nõmmel enda meelest üldse hakkama ei saanud. Turnimisoskuseid pealinna mändide all hindan kolme miinusega, Otepääl nelja plussiga. Ronimisvilumus tuleb kiirelt.

Raja keskel kohtan trobikonda suuremaid ja väiksemaid ronijaid, kellega koos lõpu poole rühin. Takistusrajalt takistusrajale ukerdades saan kõrvalakrobaatidelt hüüdnimeks orav. Ennast küll nii vilunuks ei pea, et puudel ronimise meisterklassi kuuluva looma tiitlit vääriksin, ent omajagu meelitatud olen ikka.

Suurimat rõõmu tunnen Otepää seiklusradade lõpus olevatest pikkadest õhusõitudest. Peale puude vahel turnimist on 350 meetrit liuglemist 28 meetri kõrgusel tõeline nauding.

Läbitud seiklusrajad on külastamist väärt. Eneseületamine ja kriipiv adrenaliinitunne kõhus on tagatud. Lisaks ohtralt trenni kätele, sekka mõtlemisharjutusi ja õhuakrobaatikat - minu meelest igati väärtuslik kogemus nii noortele kui ka vanadele.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:33
Otsi:

Ava täpsem otsing