Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kuninga alasti tagasitulek
Pühendunud Smashingu fännid võtab pärast seitse aastat kestnud vaikust välja antud plaat ilmselt nõutult kukalt sügama - oli seda nüüd siis vaja? Jõudes plaadiga kuidagi ühele poole, tuleb tunnistada, et frontman Billy Corganist ja trummar Jimmy Chamberlinist jääb selle indie-ikooni kunagise hiilguse taastamiseks väheks. Endise majesteetlikkuse asemel valitseb pateetiline, iseenda paroodiaks pööranud poos. Kuningas Billy on sellel plaadil üsna üksi ja alasti.
Corgan näitab taas oma tumedamat poolt. Esimeste lugude kidrasaund on küll tuttav, kuid tunduvalt raskem, kui vaja oleks. Mõnele stoner-rock bändile teeks see kahtlemata au. Sellest polekski midagi, aga Corgan ei suuda valitud suunda kuigi kaua hoida. Nii järgneb kümme minutit kestvale auavaldus Black Sabbathile ja Led Zeppelinile loos "United States" melanhoolne "Neverlost", pärast mida ehmatab "Bring the Light" 80ndate hair-metal kidrasoologa. Viimases loos "Pomp And Circumstances" vajub Corgan aga "Adore'i" aegade nostalgiasse.
Ei saa ka öelda, et "Zeitgeist" halb plaat oleks. Lihtsalt neil, kes kasvasid üles Smashingute hiti "1979" peal, on soovitav turvaliselt selle mälestuse juurde jäädagi. Lemmi Kann