Vähem raha täna, vähem kohustusi homme

Mati Feldmann 20. juuli 2007, 00:00

Meie pere rahaasjade prioriteet on neli-viis aastat olnud uue kodu soetamine, alates krundi ostmisest, eluasemelaenu võtmisest, ehituslepingu sõlmimisest ja muidugi kestvast investeerimisest kinnisasja, oma majja.

Vahepealsel ajal sai ära müüdud endine eluase - väiksemapoolne kolmetoaline korter Keilas. Saadud tulust maksin ära üle poole eluasemelaenust, eelistades pigem väiksemate kohustustega tulevikku kui lühemaajalist rahalist muretust olevikus.

Seepärast pole kaugeltki kõik valmis. Kas kunagi saabki? Üksjagu on teha haljastuses.

Ent rahaliselt raskemad ajad on nüüdseks vast seljataga. Eluasemelaen tiksub küll edasi, aga see pole just ülearu koormav. Ahjaa - laenu ennast ei tahtnud ma ka väga pikaks venitada, sest see oleks paisutanud pangale makstavaid intresse.

Valisin eluasemelaenu pikkuse sellise, et laenujäägi maksimumi ajal suudaksin ära teenindada nii selle kui ka vältimatud rahalised väljaminekud. Seejuures üle midagi eriti ei jääks. Ikka põhimõttel, et olgu esialgu kas või raskem, aga olgu vähem tulevikku lükatud kohustusi.

Mul on meeles Igor Gräzini mõtteavaldus, milles ta kirjeldas laenuvõtmist oma USA-perioodil - maksin alguses nii, et veri ninast väljas…

Nüüd, mil suurem rabistamine möödas, tekkis mõte, et võtaks rahaasjad ühe mütsi alla kokku, koostaks kinnisasja bilansi. Olen aja jooksul (alates 2002. aasta septembrist) tehtud kulutused kirja pannud, nendest on saanud hirmuäratavalt pikk tulp.

Krunt oli kommunikatsioonidega, asfaltteedega, valgustusega, sõnaga - tipp-topp.

Ehituslepinguga makstud raha eest valmis majakarp ja osa siseviimistlusest, ehkki oleks pidanud valmima mõnevõrra rohkem. Ent kellel poleks ehitus esialgselt kavandatust kallimaks läinud? Kinnisvarahindade tõusu tingimustes oli selle faktiga õnneks veidi kergem leppida. Sanitaartehnika, parkett, ja sisetrepp said hangitud parema hinna eest, kui ehituslepingus oli ette nähtud.

Kui peaks alustama teist korda, oleks ses mõttes targem, et "võtmed kätte" paketi peale ei läheks.

Lööks ehituse kahte ossa - majakarp ja kõik ülejäänu, mis seisneb peamiselt siseviimistluses. Sest olgu ehitusleping kuitahes detailselt kirja pandud, tekib ikkagi vajadus midagi omal käel osta. Olgu need materjalid või tehnika juba parem lepingust väljas.

Võib-olla tekitab nõutust ja pole raamatupidamislikult õige, et kandsin varade poolele ka laenulepingu sõlmimise tasud, pangale makstud laenuintressid, notaritasud, riigilõivud, hindamisaktid ja kindlustusmaksed. Need on varad, mida kinnisasja juures eksisteeri. Aga ilma nendeta poleks ka hakkama saanud, neid kulutusi tuli tahes-tahtmata finantseerida.

Seepärast pidasin õigeks ka need kirja panna ja nn omahinna sisse arvestada. Tehtud kulutuste rahastamise pool on suhteliselt lühike: praegune laenujääk, endise eluaseme müügist saadud raha ja omafinantseering.

Eluasemelaenu igal kuul tagasi makstes vahetab mõni tuhandekene taas asukohta, liikudes laenujäägi alt omafinantseeringu alla.

Aga kus on siis kinnistu turuväärtus ja kasum? Turuväärtus oleks uues hindamisaktis, aga seda tühja lisakulutust ma ei tee. Olen konservatiivne, pere maja müüa ei kavatse ja mingist kasumist ei mõtle.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing