Laulmine on üks õige Eesti asi

Suvelavastus "Eesti asi" räägib eestlaste ärkamisajast ja esimesest laulupeost.

Lavalugu jutustab Krimuna küla rahvast, kes on otsustanud minna Tartusse esimesele laulupeole. Kuna aga kohalik parun (Ain Lutsepp) peab oma külarahvast vaid matsideks,kujuneb noorel õpetajal Liviol (Anti Reinthal) temalt loa saamine raskeks.

Parun on pähe võtnud, et enne hakkab tema oma imemasinaga - lennukiga, milleks ta hoolikalt kanasulgedest tiibu valmistab - lendama, kui matsid lugema ja laulma. Kui parun külakoori helisevat lauluviisi kuuleb, otsustab ta aga külarahva siiski linna laulupeole lubada. Parun ise saab õnnetult otsa, kuna ta ei tule lendamisega toime.

Teel Tartusse kohtuvad laulupeolised ärkamisaja kangelaste Kreutzwaldi, Juhan Liivi ja lõpuks ka papa Jannseniga. Et aga ükski külaline ennast ei tutvusta, saab vaataja võimaluse autori ja lavastaja loodud kujundite abil tähtsad inimesed ise tuvastada. Kreutzwaldi isik selgub siis, kui arst, keda külarahvas vajab, pajatab, et ta on Võrust pärit ning armunud parunitütrega sarnasesse tüdrukusse. Seejuures on parunitütre ja luuletaja Lydia Koidula vaheline sarnasus märgatav.

Hullunud Juhan Liiv käib tulukesega ringi ning annab külarahvale üle kauni koorilaulu "Ta lendab mesipuu poole". Kuna Juhan Liivil oli hooti kombeks oma luuletusi põletada, oleks selle nahka võinud minna ka need lauluread, kui laulupeolised poleks neid temalt kätte saanud.

Ehkki lavastuselt oleks oodanud pisut tihedamat sisu, tegi lavatüki naljakaks külavaras (Jan Uuspõld), kes paruni käskjalalt (Tõnu Oja) küll pidevalt peksa sai, aga õigel hetkel mõne krõbeda ütlusega rahva naerma ajas.

Kuigi süžees tundsin puudust sisukamast ajalookäsitlusest, tegid laulvad näitlejad südame soojaks. Hirvo Surva õpetatud kuus laulu kummitasid veel mitu päeva pärast etendust kõrvus.

Etenduse lõppu lauldi üks ingliskeelne laul, mis väga hästi sümboliseeris taasiseseisvumisaegset laulvat revolutsiooni. Mõistagi joonistusid minu silme ette teksapükstes Elina Reinoldi ja Kleer Maibaumi asemel Reet Linna ning Silvi Vrait, Egon Nuterist sai Alo Mattiisen.

Kui ma veel esimese vaatuse lõpus olin natuke umbusklik lavastuse õnnestumise suhtes, siis pärast tervikpildi saamist ja kujundite äratundmist tõdesin, et minuni toodi kogu tõde eesti rahvast - see on ühine laul.