Uskumatu! Eesti film tasub ära!

Olgugi et kinosid on alates 1991. aastast jäänud 600 võrra vähemaks, on rahvuskeelne film igal juhul populaarne ning seda näitavad ka suured vaatajanumbrid võrreldes tootmiskuludega. Sellest, et mõni meie film hakkaks megakasumeid tootma, on asi muidugi kaugel.

Küll aga on viimasel ajal sündinud teoseid, mis näitavad, et piinlike filmide ringteelt on välja pääsetud ning tehakse parempööret kiirteele, kus uue põlvkonnaga maailma vallutama kihutada.

Eesti ühe edukaima filmi "Klass" režissöör Ilmar Raag sõnab, et "Klass" ja "Jan Uuspõld läheb Tartusse" on kaks filmi, mis tõenäoliselt tulevad kasumisse.

"Kulud tuleb maas hoida, film heale loole üles ehitada ning seda siis palju müüa. Samas tuleb arvestada, et filmi edu ei saa vaadata vaid tema kinost tulnud raha alusel," ütleb Raag. "Kinokasust tuleb maha arvestada kinodele ja muudele asjalistele minev osa, nii et kolmandik läheb sellest ehk filmi tootjale."

Raagi sõnul tuleb kogu maailmas kinopiletite müügist vaid viiendik tulu, ülejäänud raha tuleb DVDdest.

"Praegune sõltumatu kino mudel tekkis 1990. aastate algul Ameerikas, kus leiti, et filmi alustades ei pea mõtlema, kui palju kulub levi peale. Esmalt teed filmi valmis ja siis lased kinodesse," räägib Raag.

Teise sõltumatu kino postulaadiga tuli välja stuudio Miramax, kes kinnitas, et nende ükski film ei ole suurema eelarvega kui 25 miljonit dollarit. Keegi ei uskunud siis, et see osutub kasumlikuks.

Samas leiab Raag, et kõiki filme ei saa ühe vitsaga lüüa. Näiteks varsti välja tulevat Peeter Simmi uut filmi "Georg" ei saaks teha samasuguse logistilise mudeli järgi nagu tehti "Klassi" või "Sügisballi".

"See ei oleks filmilinal lihtsalt usutav," lisab Raag.

Eesti Filmi Sihtasutuse peaekspert Karlo Funk ütleb, et sel aastal valmis mängufilm, mis tõenäoliselt esimesena Eestis on oma tootmiskulud kinodes tagasi teeninud.

"Ligi 73 000 vaatajat kogunud "Jan Uuspõld läheb Tartusse" on majanduslikus mõttes Eestis samasugune fenomen nagu "Sügisball" rahvusvaheliselt. Edu mudel on lihtne - tooda odavalt ja müü palju," räägib Funk.

Kohaliku kino- ja videolevi kõrval muutub järjest olulisemaks rahvusvaheline müük -harvem mõne riigi kinolevisse, sagedamini DVD-levisse või telekanalile, lisab Funk.

"Filmi müügiprotsess võib kesta paar aastat. Eelduseks on rahvusvahelise kogemusega müügiagent. Kõrgliigani, kus ostusummad ja garantiid ulatuvad miljoniteni ühelt tehingult, Eesti film oma eelarvetega ei küüni," kinnitab Funk.

Mujal Euroopas on erainvesteeringud kaasatud filmi tegemisse juba tootmise varases etapis, samuti toetavad loodavaid filme olulisel määral nii avalik-õiguslikud kui ka eratelekanalid.

Produtsent Kristian Taska leiab, et Eesti film, mis ka väljaspool vabariiki suudaks ennast kasumisse tõmmata, on ingliskeelne, rahvusvaheliselt tuntud näitlejatega, põnev, noortele, kvaliteetselt tehtud. Just nagu õpikus.

"Edukate filmide statistikat vaadates tagab just see edu," sõnab Taska.

Taska ütleb, et arvestades Eesti vaatajaskonna väiksust, on väike eelarve ainuke võimalus kogu raha tagasi teenida.

"Jan Uuspõld ja võib-olla ansambel Meie Mees, mis on küll vist laiali läinud, on ilmselt need paar üldrahvalikku lemmikut, mis esinejanime tõttu rahvast kinno võiks tuua," räägib Taska.

Taska järgmine filmiprojekt ei ole otseselt Eesti turule suunatud, kuid Eesti suuremale vaatajaskonnale on käsil filmiversioonid "Tõe ja õiguse" põhjal ning film "Sinimäed".

Filmi "Jan Uuspõld läheb Tartusse" üks tegijatest Andres Maimik ütleb, et odavalt tootmine on hirmus nuhtlus.

"Tuleb luua erinevaid skeeme, rääkida inimesi ära," kirjeldab Maimik. "Õnneks olid näitlejad ja võttekohtade omanikud vähenõudlikud inimesed ega ajanud pilli lõhki." Maimiku sõnul said filmi tegijad riigilt kokku miljon krooni, kaasprodutsent Meelis Mäeots toetas 300 000 krooniga, ülejäänu oli oma raha ja Kanal 2-lt saadud. Maimik lisab, et ainuüksi tehnika, sh kaamerate rent, valgus- ja helitehnika, neelas poole eelarvest. "Ega nii pole filmi mõnus teha ja enam eriti nii ei viitsiks teha," lisas ta.

Tema sõnul pole praegu veel teada, kas nad ots otsaga ikka kokku tulid. "Kino võttis suurema osa endale. Kui kahel esimesel kinonädalal läksid tulud 50% ja 50%, siis edaspidi kino osa ainult suurenes," räägib Maimik.

Selle filmi edu saladuseks peab Maimik kolme põhjust: suur marketingikampaania, peaosatäitja, kes mängib iseennast, ning filmis osalenud hulk avalikkusele tuntud nägusid, sh president Toomas Hendrik Ilves.

Eesti Filmi Sihtasutuse peaeksperdi Karlo Funki sõnul on kohaliku filmitootmise toetamisest huvitatud erainvestoreid vähe.

"Sponsorlust ja loomemajandusse investeerimist soodustavat reeglistikku pole peetud vajalikuks välja töötada. Põhimõtteliselt tuleks nii avaliku kui ka eraraha najal luua filmifond, mis toetaks rahvusvahelise levipotentsiaaliga Eesti seosega filmiprojekte ja võimaldaks pikas perspektiivis investoritel teenida," mainib Funk.

"Eesti poliitikas pole seda stiimulit või initsiatiivi, et keegi looks süsteemi, kuidas saaks erainvestorit filmi juurde tuua. Pole oluline, kui palju annab riik pappi, vaid kas riigi kultuuripoliitika aitab kaasa eraraha filmi tulekule," lisab Ilmar Raag.