Nõrgem pool väärib kaitsmist

Lisaksin Äripäeva 25. septembri juhtkirjale "Mees, naine ja vara tasaarvestus" väikese juriidilise märkuse. Võlaõiguse ja ka lepingu isepärasus seisneb eelkõige selles, et kehtib seaduse dispositiivsuse põhimöte (N 5 VÕS). See tähendab, et igal lepingupoolel on õigus endale parim situatsioon "välja kaubelda".

Kuna aga on situatsioone, milles üks lepingupool on nõrgema lepingupoole positsioonis, milles ta ei saa oma õigusi piisavalt kaitsta, näeb seadus ette selle isiku erilist kaitset talle negatiivsete lepinguliste kokkulepete eest (nt tarbijakaitse sätted).

Samast põhimõttest lähtuvad määrused Saksamaa perekonnaseaduses, mis on Eesti uuele perekonnaseadusele väga sarnased. See abikaasa, kes abielu sõlmimisel asub tugevamas positsioonis (üldiselt ka varaliselt võimukamas situatsioonis), kindlustaks endale ka abieluvaralepingu sõlmimisel kindlasti parema "koogitüki" , st ta püüaks abielu lahutamise juhuks oma vara ja sellest tulenevat (oodatavat) kasumit enda heaks kindlustada. Seepärast ei saa ka perekonnaõigust puudutavaid reegleid ainult võlaõiguse põhimõtete järgi lepingupooltele vabalt otsustada jätta - kaitsmist väärib ka perekonna nõrgem osapool, kelle hooldada jäävad abielu lahutamise korral üldjuhul ka lapsed.

Kui aga abielupaar soovib, on tal muidugi ka uuest seadusest hoolimata edaspidi võimalus abieluvaraleping sõlmida!

Ühes väärib Äripäeva kriitika aga kindlat toetust: seadusetegijad peaksid inimestele seadusi mitte ainult ette andma, vaid neid ka kodanikele tutvustama ja neid seadusandlusprotsessi kaasama. Meenutame paar päeva tagasi nähtud uudiseid, milles tuvastati Eesti kodaniku kehvi teadmisi oma õigustest ja kohustustest. Kes siis peaks talle sellekohast informatsiooni edastama, kui mitte seadusandja ise?

Autor: Paloma-Krõõt Tupay