Põhumaja soojapidavus ületab norme kaks korda

Siim Sultson 03. oktoober 2007, 00:00

"Põhumaja iseloomustab tervislik kliima, loodussäästlik ehitamine ja jõukohasus igaühele," selgitab looduslikke ehitusviise propageeriva firma OÜ Natuurehitus juhatuse esimees Allan Kokkota.

Erinevalt tavaettekujutusest, kus põhk seostub pigem kolme põrsakese ühe hütikesega, on põhumajad tema kinnitusel üsnagi vastupidavad. Ehkki Eestis sellealane traditsioon puudub, leidub USAs üle sajandi vanu põhumaju. Liiatigi on Kokkota kinnitusel Austraalias ja USAs valminud ka üle tuhanderuutmeetrise põrandapinnaga põhumaju, mis on mõeldud ka avalikus sektoris kasutamiseks.

Erinevalt ettekujutusest, et põhumajad süttivad ülilihtsalt, on need küllaltki tulekindlad. Maja materjalile annab tulekindluse sisse- ja väljapoole pandud umbes kümnesentimeetrine krohvikiht. Tulemusena on põhumaja puitkarkassmajadest kordades tulekindlam. Näiteks Ameerikas on suurte tulekahjude järel põhumajade seinad jäänud ikkagi püsti.

Põhumajade ökoloogilisust toonitab peale ehitamiseks vajaminevate materjalide tootmise ja transpordi ka selle kasutamise ning lammutamise keskkonnamõju hoone terve elutsükli jooksul.

Põhumaju on põhiliselt kahte tüüpi konstruktsiooniga: kandva puitsõrestikuga ja kandvate põhupallidega. Esimesel juhtumil lisandub põhitoormele põhule ka puidu kasutamine. Mõlemal juhul lisaks veel ka seinapindade krohv.

Väga oluliseks peab Kokkota põhumajade kirjeldamisel selle energiavajadust. Kui siinsete majade keskmine küttekulu on 250 kWh/m" aastas ja uuselamutel 100-150 kWh/m" aastas, siis läbimõeldud planeeringuga põhumaja kütteenergia vajadus on 50-70 kWh/m" aastas.

Kokkota veendumusel on Eestis looduslikest kividest, puidust, tselluvatist, saepurust, savist, lubjast ja roost ökomajadest otstarbekaim põhumaja.

Tänapäeva põhumajad teistest majadest pealtnäha kuigivõrd ei erine. Mõnedel neist on vaid seinapinnad ebaloomulikult konarlikud, jättes akna- ja ukseavade juures mulje kui pehmest kummisest hoonest. Samuti on põhumajades samad küttesüsteemivalikud, elektriinstallatsioonid, kodutehnika ja muu moodsaks elamiseks vajalik. Lihtsustatult öeldes erineb põhumaja väliselt tavalistest hoonetest vaid seinte ja sellega seonduva poolest.

Põhumajade ehitamise algus on teiste majatüüpidega üsna sarnane. Teatavaks erinevuseks on Kokkota sõnul vast hoone väiksem mass pinnaühiku kohta.

Hoone aluseks kõlbab nii tavaline lintvundament, plaatvundament kui ka vaivundament. Vundamendi väline soojustus tuleb küll paraku teha tavalisest penoplastist.

"Püüame katsetada, kas idee poolest võiks vundamenti soojustada põhupallidega, mis on hermeetiliselt kilekottidesse pakitud," valgustab Kokkota uut ideed.

Samas hoiatab ta tegemast vundamenti vähem kui poole meetri kõrgusele maapinnast. Muidu leotavad pritsiv vihmavesi ja sulav lumi seina märjaks.

Põhumajade kandetarindeis kasutatakse kas puitsõrestikku või põhupalle endid.

Puitkandesõrestiku puhul pääseb tavalisest puitkarkassmajast erinevalt lihtsamini. Kuna põhumaja on kergem, võib tavalise 50×150 millimeetrise läbimõõduga prusside asemel kasutada vabalt 50×100 millimeetrise või isegi 50×50 millimeetrise läbimõõduga prusse. Liiatigi on ju põhupallisoojustusega sein paksem, seega pole vaja õhema karkassi puhul karta ka külma.

Kuid karkassi niiskusisolatsioon peab olema lahendatud tavalise puitsõrestikmajaga sarnane. Edasi tuleb vaid sõrestik palle täis toppida.

Kandvate põhupallide puhul paneb Kokkota ehitajale südamele, et need tuleb kõvasti kokku pingutada. Vastsel juhul "ujuvad" seinad juba ehituse käigus laiali.

Kui puitkarkassi variandi puhul majale kõrguspiiranguid pole, siis kandvate põhupallidega saab ehitada vaid kuni kahekorruselise hoone.

Valminud seintele kantakse Kokkota seletusel sisse ja välja seitsme- kuni kümnesentimeetrine krohvikiht. Materjaliks sobivad just hingavad looduslikud krohvid, näiteks savi- või lubikrohv. Mittehingav kunstmaterjalist krohv ajab maja hallitama ja mädanema.

Tulekindlust andev paks krohvikiht aitab hoida maja sisekliimat tasakaalus. "See on kui soojasalvestaja ja niiskuseregulaator, mis reageerib sisekliima temperatuurile ja niiskustasemele," viitab Kokkota paksu loodusliku materjali tervislikkusele. Seega jääb ära hallituse oht ja mitmete allergeenide levik.

Viimistlusena soovitab ta kasutada näiteks jällegi hingavaid kohupiimavärve.

Katusekatte valikul ei näe ta tavalisest majast erinevust. Samas soovitab Kokkota teha katuse kindlasti räästaga. Et põhumaja kardab vett keskmisest hoonest enam, peab räästas üle ulatuma vähemalt 70 cm.

Ehitusmaterjalide saadavuse osas ei tohiks tema veendumusel üldiselt takistusi olla. Vaid täpsetes mõõtmetes ja tugevate põhupallide leidmisega võib raskusi olla.

Paistab, et põhumaja on sisuliselt ikkagi puitkarkassmaja. Samas, tõepoolest selle karkassi prussi läbilõige ei pea olema sama suur kui puitkarkassmajal. Selle ehitamine hoiab kindlasti kõvasti raha kokku ja säästab üsna tugevalt ka keskkonda.

Tõtt-öelda suhtun sellesse täiesti neutraalselt. Inimesed ehitavad igasuguseid asju ja see on ju tore! Samas kahtlen, kas selliseid tegelikult käsitööna valmivaid maju saabki massiliselt ehitada. Eramutest suuremategi hoonete ehitamine on problemaatiline.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:36
Otsi:

Ava täpsem otsing