Ühest tööturuasutusest aitab

Harri Taliga 04. oktoober 2007, 00:00

Ettepanek ühendada tööturuamet ja avalik-õiguslik Eesti Töötukassa, millega endine sotsiaalminister Eiki Nestor eelmisel nädalal üles astus, väärib põhjalikku ja igakülgset tähelepanu. Idee pole küll uus, kuid igati asja- ja ajakohane.

Juba 7-8 aastat tagasi, kui algas tõsine arutelu töötuskindlustuse põhimõtete üle, kerkis küsimus: kas töötute kindlustamine (nn passiivsed tööturumeetmed) ja nende toetamine uue töökoha või ameti otsingul (aktiivmeetmed) peaksid olema lahus või sobiksid ka kokku?

Kuna töötuskindlustus oli Eestile väga uus asi ja keegi ei kujutanud hästi ette, kuidas teoorias lihtne skeem tegelikus elus toimima hakkab, tehti tollal otsus moodustada töötukassa iseseisva juriidilise isikuna.

On väljaspool kahtlust, et tollane valik on end igati õigustanud. Kuuendat aastat tegutsev avalik-õiguslik töötukassa tuleb hästi toime talle seadusega pandud ülesannete täitmisega, on autoriteetne, edasipürgiv ega rahuldu saavutatuga. Samas tundub tööturuamet jätkuvalt olevat pigem Tuhkatriinu rollis - olgu see siis tingitud alarahastatusest, vaevaliselt muutuvatest hoiakutest või mingitest muudest põhjustest.

Kuigi väidetavalt on Eestis kombeks kaks presidenti korraga, peaks väikeriik oma piiratud ressursse kasutama väga targalt ja otstarbekalt. Selles mõttes väärib ettepanek ühendada kaks tööturuasutust kindlasti toetust.

Ehkki siin pole näha käegakatsutavat kokkuhoidu n-ö paralleelsete struktuuride likvideerimisest, võidaksid nii riik kui ka kogu tööealine elanikkond hästi toimivast, motiveeritud ja pühendunud töötajaskonnaga ühtsest asutusest, mis reageerib kiiresti ja paindlikult pidevalt muutuvale olukorrale tööturul.

Oma senise tegevusega on Eesti Töötukassa tekitanud veendumuse, et saaks edukalt hakkama sellegi väljakutsega - hakata lisaks kindlustushüvitiste maksmisele ellu viima ka aktiivset tööturupoliitikat. Ja kuigi idee kriitikud võivad väita, et näiteid riigi poliitikat teostavatest avalik-õiguslikest institutsioonidest pole just liiga palju, ei kaalu see argument üles saadavat kasu.

Siiski ei toeta ametiühingud ühendamisettepanekut pelgalt selleks, et teha reformi reformi pärast. Mis tahes ümberkorraldus ei ole asi iseeneses ja sellest peab paranema lõpptulemus - kõnealusel juhul saab eesmärgiks olla ainult tõhusam tööturupoliitika.

Teisalt on olemas rida olulisi tingimusi, mida ühtse avalik-õiguslikku tööturuasutust luues ei saa eirata. Esmatähtis on see, et raha aktiivseks tööturupoliitikaks tuleb ka edaspidi eraldada riigieelarvest (üldistest maksutuludest).

Läbikukkumisele on määratud mis tahes katsed "rehepappi teha" - lootus veeretada osa riigi kohustustest töötajate ja tööandjate kaela.

Töötuskindlustusmakse sihtotstarve saab olla ainult kaitse tagamine kindlustatavate riskide eest. Asjaolu, et kindlustust ja aktiivmeetmeid pakuks üks avalik-õiguslik institutsioon, ei õigustaks kuidagi soovi nii-öelda sirgeks lüüa töötukassasse kogunenud reservid.

Ka ühtne tööturuasutus peab jääma kolmepoolsuse põhimõttel loodud, ametiühingute, tööandjate ja riigi pariteetsele esindatusele tugineva nõukogu juhtida. Selline mudel on end tõestanud kui hästitoimiv ning poolte huvidega arvestav.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing