Nädal Villy Paimetsa pilgu läbi

Kolmapäeva õhtupoolikul noppisin Mõigu kandis teeveerelt tütarlapse, kes kiirustas laborisse. Tartusse muidugi, kasvajaid lõikuma. Et mõista, miks üks valk vajalikul hetkel vajalikku infot edasi ei anna või miskit muud sarnast. "Mina arvan, et vähk tuleb mõtlemisest," üllatas neiu ühtäkki. "Ma arvan, et pessimismist. Et me ise mõtleme endale kasvajad külge." Et nagu selline veider enesetapuvorm? "Nojah," kostis ta, kuid lisas: "Oma doktoritöös ma seda arvamust siiski ei käsitle, seal tegelen ma teadusega. Kuigi see (teadus) ei sega mul nii mõtlemast."

Äkki ongi nii? Äkki ongi mõtlemine üks kõikvõimas relv?

Äkki on ka veidrused mõtlemises kinni. Näiteks üleeilne uudis, et hulludel päevadel või osturallil müüdi 10 minutiga 9 KIAt.

Paratamatult sundis see mind mõtlema, et mis pagana pärast me, ajakirjanikud, kirjutame kuust kuusse, kui mitu Mazda6 viimase kuuga müüdi. Ja kui mitu Toyota Corollat. Samas ei vaevu me iga kuu raporteerima, mitu kilogrammi Rakvere Lihakombinaadi Lastevorsti augustis müüdi. Ja mitme grammiga Nõo Lihatööstuse Juustuvorst talle kaotas. Või mitu pätsi viilutatud Kalevipoja leiba Kalev septembris maha parseldas. Võrreldes seda näiteks Leiburi Tallinna peenleivaga.

Miks me mõtleme, et auto on millegi poolest olulisem kui näiteks vorst. Tühipaljas fetiš? Või olemegi autopeded?

Mõtlemisest tulenevad ka selle nädala peamised uudised, kuigi jah, mõtlemise puudumises ei saa koduvabariigi tipp-poliitikuid ja -ärimehi süüdistada, küll aga mõtlemise rikutuses.

Vabalt võib öelda, et altkäe maksjad on oma mõtlemise ohvrid. Kuidas teisiti kui arengupeetusega saaks selgitada mentaliteeti, mis sunnib ikka veel, 21. sajandi Eesti Vabariigis ametnikku moosima. Mõned tippärimehed, näiteks Ehitaja, Turvamees ja endine Toiduainetööstur, on minu ja paljude mu kolleegide arvates harjunud just sel kombel oma tahtmist saavutama. Kui vaja, määrime. Kui parasjagu ka vaja pole, ikka määrime.

"Me kolmekesi tuleme rahapakimaalt, kus kroone kasvab miljardeid, ja eurod-taalad ka!" laulavad nad ning määrivad õigel hetkel just täpselt seda, keda vaja. Ja nii juba aastakümneid. Mõistmata, et kauboikapitalismus siinmail juba lõppenud on. Ning kui kirjatsurad, kapo tüübid ning kallutatud jõud asja uurima hakkavad, tehakse üllatunud nägu. "Kapo kiusab minu firmat/meie erakonda," on levinuim hala.

Kõige hullem on asja juures aga see, et vabalt võib ka nii olla, et mõni altkäemaksu saamises kahtlustatu, näiteks Sööklatädi, ei teadnudki, et ta altkäemaksu sai. Ta lihtsalt elas Maavahetaja korteris. Ja sõitis Kommionu autoga.

Ja mees Luualt lihtsalt sõitis jahikaaslase autoga.

Ja Ehitaja õde, õemees ning Tartu issand-issand-hummeri-juhtimiseks-on-juhilube-ka-vaja Soojamees ongi tegelikult omakasupüüdmatud laenuandjad, omamoodi mittetulundusühing.

Ja mis kõikse olulisem - ükski neist ei näe sellises teguviisis midagi taunimisväärset, nagu ka suurem osa selleteemaliste artiklite kommenteerijaist.

Mõtlematus?

Või lausrumalus?