Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Võimu ja raha salajane koostöö
Ester Tuiksoo, Oliver Kruuda, Villu Reiljani, Toomas Annuse, Tullio Libliku - loetelu pole kindlasti lõplik - lugu on hakanud ennast ise edasi kerima, üha uusi vaatusi pakkuma nagu üks korralik dokuseep.
Kes on kellele oma auto kasutada andnud, kes on sõbralikult ulualust pakkunud, kes on aidanud suhkrutrahvijama klattida, kes tulusat maadevahetust korraldanud.
Äripäeva toimetus täheldab raha ja võimu ohtlikult varjatud koostööd, tihedat mitteametlikku võrgustikku, omavaheliste salaprotokollide sõlmimist. See õõnestab Eesti riiki seestpoolt nagu vähk.
Paneme imeks, et riigikogu liikmetel ja tipp-poliitikutel polegi oma eetikakoodeksit. See on olemas advokaatidel, ajakirjanikel, … Ester Tuiksoo ja Villu Reiljan pole riigikogu liikmetena kindlasti piisavalt kõrgel eetilisel tasemel ja peaksid rahva esindamisest loobuma.
Kaposse ülekuulamisele kutsumine on juba iseenesest äärmiselt tõsine süüdistus. Kus suitsu, seal tuld.
Kuid nad ei näi just üleliia muretsevat, koostöövõrgustik ruttab ehk vajadusel appi. "Ma ei tea, et oleksin kellelegi halba teinud," ütleb Ester Tuiksoo ise.
Tõepoolest, maksumaksja pole rahaliselt kannatanud, võib-olla on isegi võitnud, kui ei pidanud Ester Tuiksoo võimalikku autoliisingut või taksoarveid kinni maksma. Aga see on Pyrrhose võit eetika arvel.
Villu Reiljani esinemistelt võib alati saada mahlakaid tsitaate, kuidas kõik Rahvaliitu taga kiusavad, kuid mitte kunagi kahetsust ühegi oma teo suhtes.
Raha ja võimu varjatud koostöövõrgustik ei võtagi süüdistusi, näiteks meedias avaldatuid, enne tõsiselt, kui need hakkavad juba kapo huvi pälvima.
Jaanus Rahumägi, kes on riigikogu nn kapo-komisjoni esimees, on reedeses Äripäevas öelnud, et kriminaalalgatuse menetlemisega ei ole võimalik nalja teha.
See annab ühelt poolt tunnistust asja tõsidusest, teisalt aga ohust vinti üle keerata, kui uurijad peaks muutuma liigagaraks. Ent kas siiani pole uurimisorganid olnud pigem üleliia passiivsed? Või aeglased?
Kindel on see, et rahva õiglustunnet on need põhjendamatult saadud teened, olgu suuremad või väiksemad, riivanud. Ühed ühiskonnaliikmed elavad justkui ühes ja teised teises, võrdsetest võrdsemas, õigusruumis.
Suhted poliitikute ja ärimeeste vahel peavad lisaks sisule olema ka vormiliselt puhtad. Et keegi ei saaks tulevikus näpuga näidata - sa sõitsid ju minu autoga - ja vastuteenet nõuda.
Autor: ÄP