Tunnete geoloogia õppetund

Lavastaja Enn Keerd kartis, et on hakkama saanud pigem "naistekaga". Naisena on muidugi raske nähtut mehesilma jaoks arvustada, kuid esietenduse publiku hulgas istunud (mitte väga väikese hulga) meeste reaktsiooni ignorantseks pidada küll ei saanud. Eeldatavalt alustab ju ka meespool paarisuhet sooviga armastuse kestmise nimel naispoole mõttemaailma mõista ning tunnetemaailma pilku heitva näitemängu vaatamine on kindlasti üks võimalus oma tarkusi täiendada ja peeglisse vaadata. Muide, väga kelmika vihje sellele annab kujunduses ka kunstnik Ann Lumiste.

Neile, kes kardavad afišil seisvat sõnapaari "armastuse lugu", võib rahustuseks öelda, et Mehhiko seepide moodi nõretavaid tundeid laval ei kohta. Pigem võinuks isegi mõne koha peal soovitada näitlejatele liigne sordiin kõrvale heita.

Ka ei maksa karta klassikalist ja nii mõnegi jaoks pigem imalamaigulist süžeed, kus noored kohtuvad, armuvad ning siis pealetungivates eluraskustes oma armastuse vastupidavust kangelaslikult tõestavad.

See on päris kindlasti üks hoopis teistsugune lugu, kuid milline just… siinkohal olen solidaarne lavastaja ja ootamatuste meistriks peetava autoriga (Eric-Emmanuel Schmitt) ning ei hakka tulevaselt potentsiaalselt vaatajalt poolt võlu ära võtma.

Harjumuspärane loogika selles tükis ei toimi ning uudishimu saada teada, mis järgmiseks juhtub, säilib eesriide langemiseni.

Mida kokkuvõtteks öelda? Üldmulje oli positiivne, kuid täiusest jäi midagi ikkagi nagu puudu. Ühest küljest jäänuks nagu tektoonilisust pisut vajaka, teisalt ei oska ka pakkuda, kus seda võinuks võimendada.

Ehk oli küsimus lihtsalt selles, et esietenduseks polnud veel materjal, lavastaja näpunäited ja näitlejad päris ühte sammu astuma saanud?

Igatahes raisatud aeg see kaks ja pool tundi polnud ning neile, keda inimtunnete koorealune liikumine köidab, julgen soovitada.

Autor: Ülle Hallik