Kinnisvara lunastab voodikoha

Näiteks on julgeolekuanalüütiku Eerik-Niiles Krossi ja tema abikaasa Terje Krossi uuel aastal avatava eakate kodu Villa Benita kodulehel kinnisvarafirma konsultantide pildid, nimed ja andmed.

Villa Benita koostööpartneri Simus Kinnisvara juhatuse liige kinnisvaraekspert Denno Treimann ütleb, et nemad annavad vanainimesele nõu ja ütlevad, mis tema kinnisvara maksta võiks.

"Küsijaid on olnud, kuid lepinguteni pole jõudnud," ütleb Treimann. Ta on kindel, et selline rahastamisskeem õigustab end igati.

"Vanainimene ei teagi sageli, mis tema kinnisvara tegelikult maksta võib. Väga paljud on saanud tagasi maid. Kui inimene elab Tallinnas, võib tal olla näiteks suur maatükk Võrumaal, mis maksab isegi rohkem kui kinnisvara Tallinnas. Kui ta sellest loobub, saab ta endale muretu vanaduspõlve," selgitab Treimann.

Pansionaadi juhataja Terje Kross ei leidnud aega, et ärist täpsemalt rääkida ega vastanud ka elektronpostiga saadetud küsimustele. Ta põhjendab ajapuudust töötajate otsinguga.

Veel ühe uue, Hiiu pansionaadi omanikeringi kuuluv Tiit Laja ütleb, et nemad otseselt kinnisvarateenust ei paku, kuid nõu võivad anda.

"Inimene ei pea ju korterit või maja kohe maha müüma, vaid võib üürile anda. Nii saab aga kuumaksu tasutud. Hiljem, kui elamine talle pansionaadis meelt mööda, võib kinnisvara maha müüa," ütleb Laja.

Hageri hooldekodu üks omanik Urmas Soomere ütleb, et nemad otseselt kinnisvaraga ei tegele, kuid nõu on valmis andma.

"Tere, tüdrukud!" tervitab Hageri hooldekodu omanik Soomere oma eakaid asukaid reipal toonil.

Tema on hooldekodu peremees olnud aastast 2001 ja sai selle ehitamiseks inspiratsiooni, käies ühes Ameerika vanadekodus sugulast vaatamas.

"Vanadaam tuli ratastoolis ja rääkis pool tundi sellest, kuidas ta minigolfis kellelegi ära tegi. Ja ma nägin, et see inimene oli tõesti õnnelik!" meenutab Soomere. "Siis mõistsin, et meil siin on asjad paigast ära."

Kümme aastat ehitatud maja läks maksma 18 miljonit krooni, üle poole summast tuli riigilt. Praegu on majas ligi 80 elanikku ja 30 töötajat. Koht omaette toas maksab 9000 krooni kuus, kaheses toas 7500 krooni. Järgmisel aastal tõusevad hinnad paari tuhande krooni võrra, ütleb Soomere.

"Nii lihtsameelne kui ma ka olin, ei pidanud ma seda toona heaks äriks. Kuid tuleb tunnistada, et on küll. Usun, et kümne aastaga loksub Eestis sotsiaalhoolekanne paika ja see valdkond kujuneb äriks. Praegu ma siiski ei näe, et väga suurt kasumit saaks selles vallas toota," räägib Soomere.

Tema sõnul on igal aastal investeeritud sadu tuhandeid kroone. Näiteks ehitati majja lift, kõikidesse tubadesse ehitati aga WC ja duširuum, töötajatele plaanitakse ehitada ööbimiskorterid.

Hiiu kopsuhaigla endise katlamaja kohale püsti pandud Hiiu pansionaadis on esimesed näidistoad valmis. Õrnbeež lillemustriga tapeet, sama värvi lilletikandiga voodikate, maitsekad pildid seintel, maast laeni rõduuksed, mille aknast paistavad Nõmme männid ja lahtise akna ees hõljub poolläbipaistev lilleline kardin.

"Vajadusel kohandame toa ka erivajadustega klientide jaoks ning asetame WC-duširuumi erilised kraanid ning ka spetsiaalse invaliidide WC-poti," ütleb maja juhataja Kaido Kotkas ning nendib: "Ainuüksi kõrge käsitugedega WC pott maksab selles kahetoalises korteris 7000 krooni."

Kokku läks maja ehitamine maksma 145 miljonit krooni.

Hiiu pansionaadi 140 kohast on praegu broneeritud 35, töötajaid tuleb sinna 26. Üks koht hakkab maksma keskmiselt 15 000 krooni kuus.

"Ütleme, et hind algab 8900 kroonist, kuid selliseid tube ongi meil ainult üks," täpsustab Kotkas.

Huvi on tundnud nii kodu- kui ka väliseestlased Rootsist, USAst ja Kanadast.

Läbirääkimisi on olnud Eesti loomeliitudega, kellele on mõeldud 40 kohta. Näiteks lõi üks vanapaar oma varanduse kokku ja küsis: kas selle eest Hiiu pansionaadis saab midagi? Sai küll ja vanapaar võib turvaliselt pansionaadis elada.

"Meie eesmärk pole teha midagi erilist. Peaasi, et oleks puhas ja korras ning inimesed tunneksid end siin koduselt. Kõige toredam, kui siia tuleksid Nõmme inimesed," ütleb Laja.

"Ilmselgelt on vanadekodud äri, mis on küll väikese tootlikkusega, kuid see eest pikaajaline. See ei kao kuskile, sest rahvastik vananeb. Kuid see on ka vastutus. Kalliks teeb selle meie puhul aga asukoht ehk maa hind," lisab ta.

Laja sõnul ei jää see projekt aga omanikele ainsaks, plaanis on jätkata meditsiini vallas, pikaravi meditsiiniga ehk rajada haigla, kus inimesed veedavad oma viimased elupäevad.

Kindlasti on sellise skeemi puhul olemas teatud riskid. Sotsiaalministeerium on huvitatud dialoogist teenuse arendajaga. Finantseerimisskeem peaks olema kindlustuspõhine. Kui kinnisvara ei taga eakale hooldust elupäevade lõpuni, tuleb see risk maandada, ehk ülejäänud kulud peaks katma kindlustuse andja.

Ka meie firma on mõelnud vanadekodu rajamisele, kuid praegu on see siiski idee tasandil.

Kui on nõudlus, peab turg teenust pakkuma. Ja vanadekodude järele on nõudlus, see on vajalik segment.

Minu ema elab juba mitmeid aastaid Hageri hooldekodus. Maikuus sa ta 90aastaseks. Ta vajab 24 tundi päevas abi ja mina ei saa seda enda töö juures pakkuda. Kahjuks on meil ikka veel eelarvamusi vanadekodude suhtes ja vanainimese hooldekodusse viinud lähedased saavad sarjata. Mis puudutab vanainimeste kinnisvara ja selle eest endale elamisväärse elu ostmist, siis on see igati õigustatud.

Vanainimene ei võta ju oma korterit ega majakest hauda kaasa. Kas on õigem, kui pärast tema surma läheb korter lähedastele, kes polegi tema eest hoolt kandnud, või, veelgi hullem, linnale või riigile tagasi? Ärimeest, kes on sellise suuna rahastamise puhul leidnud, ei saa hukka mõista. Siin pole midagi ebaeetilist. Vanadekoduäri on nn pika püssi äri, kus kasumlikkus tuleb ehk kümne aasta pärast. Ometi on see Eestis hea ja tulus tulevikuäri.

Omandist ei tasu kunagi kergekäeliselt loobuda. Kui vanainimene võõrandab vara vanadekodule või nende nimetatud isikule, siis on ta jäänud omandist ilma ja vastu saanud võlaõigused. Kui vanadekodu oma kohustusi ei täida, peaks vanainimene kohtusse pöörduma, mis ei ole talle ilmselt jõukohane. Kuna lepingud on pikaajalised, tuleb alati arvestada ka pankrotiga, mille puhul võib kaduda isik, kelle suhtes oma võlaõigusi teostada.

Müük tuleks kõne alla, kui omand koormataks vanainimese kasuks eluaegse kasutusõigusega. See tagaks vähemalt selle, et kehvast vanadekodust lahkumisel on peavari olemas. Sel tingimusel on aga raske müüa, kuna vara omandaks täisväärtuse alles pärast surma.

Parem variant on omandi üürileandmine, kui üürilepingus on klausel, et kui vanadekodu oma kohustusi ei täida, võib vanainimene üürilepingu üles öelda.

Soovitaksin tasakaalustavat pärimislepingut, mille kohaselt on vanadekodu pärija, kui täidab oma kohustused vanainimese ees.