Looduse kaitsmise taha peituv äri

Tallinna kesklinnas prügivedajana töötatud päev tegi mulle selgeks, et prügifirmalt iseäranis suurt loodusearmastust loota on palju, sest ka prügimajanduses kehtib reegel - kõigel on hind ja tasuta lõunaid pole.

Kui keegi arvab, et võitluses prügiga on iga abistav kätepaar teretulnud, siis on ta rängalt eksinud. Prügihiiud kaitsevad oma territooriumi kiivalt, üksiküritajal pole seal asu kauaks.

Samas on vale öelda, et prügiäris käib võitlus iga ripnema jäänud kiletüki, kommipaberi või suitsukoni pärast. Võideldakse küll, ent mitte prügi enese, mitte tänavate või metsatukkade puhtuse pärast, vaid rahaga kinni makstud konteinerite pärast. Prügikogujad on välja saadetud range käsuga haarata kaasa vaid see osa sodist, mille äraviimise eest on makstud. Kõigest muust tuleb käed eemal hoida.

Sest prügiettevõtetel pole sooja ega külma rämpsu täis metsaalustest. Firmad on suure raha peal väljas ja üritavad maksku mis maksab omanike taskuid täita. Nagu äris üldiselt ikka kombeks, muide. Selles pole midagi imelikku ega isegi mitte taunitavat. Ei lähe ju ükski prügifirma Männiku metsa või Pääsküla rabasse saasta rookima, sest see on anonüümne saast. Käiakse ikka selliste konteinerite kallal, mille omanikule saab arve esitada.

See kõik on, nagu öeldakse, okei ja arusaadav. Raha eest, kui hind on õige, võib mistahes silte kleepida. Seejuures ei maksa ennast maailma suurimateks keskkonnapuhastajateks tituleerida, sest see on samasugune vale, kui öelda, et öösel paistab päike.