Kõike ei maksa ikka kingiks osta

ÄP 07. detsember 2007, 00:00

Jõulu eel muutuvad täiskasvanud lasteks. Justkui iseenesest tekib see "ma tahan, ma tahan, ma pean saama" hoiak, mis on tuttav pesamunade käitumismaneeridest. Nelja-viieaastastel hakkab selline tingimusteta saamisvajadus juba vaikselt üle minema, kuid täiskasvanueas lööb see jälle välja. Küll ainult kord aastas jõulu eel, kuid siis ka ilmekalt. Kingid tahavad ju tegemist ja saamist.

Täiskasvanu kulutamisvõimalused on laps-olemise aegadega võrreldes määratult suuremad.Nüüd on lõpuks võimalik osta, mida hing ihkab ja alati on ihanud. Rahakott, millest kingikulud kaetakse, on ju enda oma. Ainus, mis takistab raha välja käimast, on kaine mõtlemine, kuid kiirest elutempost segadusse viiduna võib seegi vahel pidurid lõdvemaks lasta.

Erinevalt lastest, kes kõike tahavad ise ja endale, kipuvad täiskasvanud asjadeihalust omistama ka teistele.

Just jõulu eel tekib veendumus, et uute asjade ostmiseks on nüüd küll tagumine aeg ning ega su lähedasedki ilma kingikuhjata jõuludest tõelist rõõmu tunda saa. Tunnen paari vanamemme, kes aasta otsa pensionist raha jaokaupa kõrvale panevad, et nad lähedastele tehtavate jõulukinkide pärast häbenema ei peaks.

Detsembri lõpul tulevad aga kingikotist välja igasugused imevigurid, mis rahvas poodidest leidnud. Kõike pole neist kindlasti vaja, aga ega kingitud hobuse suhu vaadata.

Ma ei taha öelda, et kinkimises iseenesest midagi halba oleks ning samuti ei arva, et ainus mõistlik kink on läbikaalutud kingitus iseendale või siis sama asi partnerile, et seda ikkagi ise kasutama hakata. Tõeliselt rõõmutoov kink võiks olla armas, lihtne ja ootamatu.

Kindlasti pole saajal tarvis asju, mida ta tegelikult kasutama ei hakka. Ei ole mõtet kingikotti sokutada näiteks elektrilist nuga, millega adressaat isegi leiba ei saa lõigatud ega muud taolist aparaati, mis kapiservale iluasjaks jääb ning tegelikku kasutusse ei lähe.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:40
Otsi:

Ava täpsem otsing