Vanemuine viis kokku Baskini ja Bergmani

Lugu viib vaataja helifilmieelsesse aega kaema, kuidas autori onu koos oma kihlatuga mööda maad rändab ja tummfilmile sünkroontekstiga värvilisema elu sisse puhub.

Neid, kes Ingmar Bergmani nime kuuldes kõhklema hakkavad, julgustas lavastaja Roman Baskin arvamusega, et ka Shakespeare'i ei käi teatris vaatamas üksnes need, kes teda loevad.

"Bergman on ikkagi autor, kes puudutab inimest väga lähedalt," möönis ta, teater tegelebki ikka ja ainult inimesega ning näitab nii tema traagilist kui ka koomilist poolt kõigi elu veidrate käikudega.

Ta lohutas, et ka Stockholmis võib tavaline taksojuht Bergmani nime kuuldes nina kirtsutada, nii nagu teeb seda tema ametikaaslane Fellini nime kuuldes Itaalias.

"Ilmselt on need mehed liiga lähedalt või valusalt puudutanud mõnd sügavat rahvuslikku valunärvi," leidis lavastaja.

Bergman lihtsalt jõuab inimhingele nii lähedale, et sellest kõva häälega rääkides võib see tunduda liigse hinges sobramisena. Baskini hinnangul teeb ta seda aga lisaks kõigele meeletult hea huumorimeelega.

Näitemängu peategelane, Bergmani onu Carl Åkerblom, on tollase kõnepruugi kohaselt "närvinõrk".

Uppsala närvikliinikus hargnema hakkava tegevuse käigus pääseb ta sealt oma mõrsja Pauline Thibault' eestkoste all, ning koos alustatakse filmitegemist ja reisi läbi Rootsimaa. Tegemist on

kinouuendusliku reisiga, kus mitu aastat enne helifilmi sündi sünkroniseerivad peidetud näitlejad linal jooksvat tummfilmi "Lõbutüdruku rõõm".

Just õhtul, mil ollakse jõudnud Carli kodukoha seltsimajja, põleb filmilint projektorisse ning ainsa võimalusena jätkata astuvad näitlejad lina tagant välja ja jutustavad loo lõpuni teatri vahenditega.

"Tõeline sümfooniline teos," kirjeldas lavastaja suure trupi meeskonnatööd.

Lisaks näitlejatele aitavad seda luua kinopilt, valgus ja helid. Viimase puhul rõhutas Baskin fakti, et peategelane Carl Åkerblom oli suur Schuberti austaja ning helindas kõiki oma filme helilooja 9. sümfooniaga. Selles looski mängib Carli amatöörpianistist mõrsja Pauline taustaks pidevalt just Schuberti muusikat.

Osades Aivar Tommingas, Helena Merzin, Marika Barabanštšikova, Külliki Saldre, Raivo Adlas, Ao Peep, Hannes Kaljujärv, Herta Elviste, Kais Adlas, Ants Ander, Lembit Eelmäe, Tiit Lilleorg, Virve Meerits, Marju Männik, Helle Sass, Lea Laansalu, Enn Lillemets.

Ingmar Bergmani 1994. aastal kirjutatud näitemängu lavastamine on ühtlasi sügavaks kummarduseks suurele autorile, kelle elutööd lõppesid tänavu 30. juulil.

Autor: Ülle Hallik