EKP pulss on rütmist väljas

Euroopa Keskpank on püsivalt teiste tähtsamate tööstusriikide keskpankadega võrreldes rütmist väljas hoolimata hiljuti avaldatud koordineeritud püüetest suurendada lühiajalist likviidsust pangandussüsteemis. USA, Kanada ja Suurbritannia on hiljaaegu intressimäärasid kärpinud, kuid EKP on kindlalt kärpimise vastu. Pärast nõukogu detsembri koosolekut ütles EKP president Jean-Claude Trichet, et mõned liikmed olid määrade tõstmise poolt.

Keda nad lollitada püüavad? Kõik teavad, et EKP ei saa praegu ja mõne aja jooksul intressimäärasid tõsta. Viimase aja kõige tõsisema finantskriisi ajal on EKP kasutanud ebaveenvat bluffi, kuna sellel on probleem inflatsiooniootustega.

EKP praeguses kitsikuses on süüdi mineviku strateegilised eksimused.

Esimene eksimus oli EKP viivitamine rahapoliitika karmistamisega pikka aega pärast seda, kui sai ilmseks, et intressimäärasid on hoitud liiga madalal (2% juures) liiga pikka aega (juunist 2003 kuni detsembrini 2005). EKP pistrikud, mõistes ebanormaalselt madalate intressimäärade ohtusid keskpangale, mille esmaseks eesmärgiks on hindade stabiilsus, oli innukas alustama määrade tõstmist varem, kuid liidripositsioon oli liiga pelglik.

Intressimäärade hüppe kiirem tempo võinuks kompenseerida aeglase alguse, kuid EKP kaldus jälle liiga ettevaatlik olema. Ebaselgetel põhjustel soovis Trichet erinevalt EKP esimesest presidendist Wim Duisenbergist tõsta määrasid korraga ainult 25 baaspunkti võrra. Paljud nõukogust soovisid edasi liikuda kiiremini, kuna nad teadsid, et nende ees on pikk teekond, kuid Trichet keeldus.

Pistrikutel oli kiirustamise osas õigus. Hilise alguse ja aeglase tempo tõttu jõudis juhtnõukogu 4%-ni, kui käesolev finantskriis pani tõhusalt kaane peale edasistele intressimäärade hüpetele. Trichet pidi isegi tühistama intressimäära tõusu, milleks ta oli septembriks nõusoleku andnud, kuigi ta väidab siiani, et tõus lükati lihtsalt edasi, mitte ei loobutud sellest.

Mitte mingil juhul. Tõsi on see, et EKP ei olnuks oma praeguses kitsikuses, kui keskpank oleks praeguseks jõudnud 4,75% või isegi 5% tasemeni. Kõrgemad määrad tähendanuks madalamat inflatsiooni, nii et inflatsiooniootused ei oleks olnud probleemiks, milleks need on muutunud. Lisaks oleks EKP kõrgemalt määrade tasandilt määrade kärpimiseks paremas positsioonis nüüd, mil majandus aeglustub.

Paljud frustreeritud pistrikud nõukogus on kindlalt otsustanud intressimäärade kärpimise vastu just nimelt seetõttu, kuna nad usuvad, et 4% juures on määrad juba "kärbitud" umbes 5%-lt tasmele, mida nad lootsid saavutada. Nad ei soovi edasi liikuda ja võib mõista nende meelehärmi, kui ka mitte nõustuda nende strateegilise seisukohaga.

EKP peab 2008. a intressimäärasid kärpima, kui see soovib vältida rasket maandumist eurotsooni majanduses.

Rütmist väljas olemisel on tagajärjed. Euro on näiteks järsult üle hinnatud, põhjustades Trichet' süüdistusi "brutaalsete" valuutaliikumiste aadressil. Kui Kanada dollar oli tugevalt üle hinnatud, tegi Kanada Pank enamat kui rääkimine - kärpis intressimäärasid.

EKP-l on sama võimalus, kuid see keeldub seda kasutamast. Koos tühjade lubadustega intressimäärade tõusude osas eksisteerib tõsine oht, et EKP saab endale keskpanga sildi, mis haugub, kuid ei hammusta (loomade käitumise uurijad teavad, et haukumine ja hammustamine asendavad, mite ei täienda üksteist).

Kaalul on EKP usaldusväärsus. Võib arvata, kui tõsiselt võtsid hiinlased Trichet'd, kui ta saabus Hiinasse, et protesteerida euro "brutaalse" ülehindamise vastu renminbi suhtes? Kärpige omaenda intressimäärasid, pidid nad endamisi mõtlema, ja teil on vähem, mille üle kaevata.

Rütmist väljas olemine keskendab ka tähelepanu asjaolule, et EKP-l on oht kaotada kontroll inflatsiooniootuste üle. USA Föderaalreserv võib kärpida 100 baaspunkti föderaalvahendite intressimäära ja mitte kaotada kontrolli USA inflatsiooniootuste suhtes. Ometi ei saa EKP kärpida intressimäärasid 1 baaspunkti võrra, kuna kardab, et eurotsooni inflatsiooniootused lähevad liimist lahti.

See on selge ja veenev tõend EKP varasemate strateegiliste eksimuste kohta intressimäärade protsessi normaliseerimise osas. Kui Euroopa Keskpank ei oleks olnud liiga hiline ja liiga aeglane minevikus, oleks see olnud tõepärasem omaenda hindade stabiilsuse mandaadi suhtes ega oleks praegu võrreldes teiste tööstusriikide keskpankadega rütmist väljas.

Melvyn Krauss on Stanfordi Ülikooli Hooveri Instituudi vanem teadustöötaja

Autor: Melvyn Krauss