Prügi sorteerimine, see on imelihtne!

Aasta algas poleemikaga jäätmete sorteerimise teemal, kusjuures eestimaalasi halvanud prügihambavalu põhjustas küsimus: "Kuidas?"

Hüsteerilise hädakisa taga on väiklane, inimloomusele paraku omane soovimatus aastatega väljakujunenud harjumusi muuta, sest infot, kuidas ja milleks jäätmeid sorteerida, on saadaval piisavalt.

Alguses üritasin foorumites lihtsaid ja selge-kui-seebivesi-õpetusi jagada. Loobusin, sest tolku ei näi sest tõusvat. Öeldakse ju, et näita lollile näpuga kuud, tema vahib ikka näppu.

Poleemika sisu on lihtne: ei viitsi. Aga nagu ütles vene satiirik: Nado Fedja, nado! Kõlagu pateetiliselt, aga tarvis on sellepärast, et jäämäed Arktikas ei sulaks ning Golfi hoovus ikka õigetpidi liiguks.

Küsitakse, kuidas pakendit ära tunda ja millisesse jäätmekasti üht või teist liiki prügi paigutada. Põhimõte on imelihtne - materjal, mida on kasutatud mingi toote või kauba pakendamiseks, ongi pakend. Selle loogika järgi käivad pakendijäätmete hulka ühtemoodi nii telliskivialust katnud kile kui ka diivani ümber olnud vineeritükid.

Kõik prügimajandusega seonduv on läbi nämmutatud keskkonnaorganisatsioonide ja omavalitsuste kodulehekülgedel. Sestap on infoajastul tobe teadmatuse taha pugeda.

Ise olen sorteerimisel lähtunud taaskasutamise võimalikkuse põhimõttest. Ümbertöötlemise seisukohast pole ju sisulist vahet, kas tegu on pakkimiseks kasutatud kilekotiga või kasvuhoone ehitamisest üle jäänud ruutmeetrise kiletükiga - materjal on sama. Seega - rohkem loovust ja sortimine edeneb kui lapsemäng!