Kaks energiastsenaariumi

Aastaks 2100 erineb maailma energiasüsteem tänapäevasest radikaalselt. Taastuva energia tüübid, näiteks päikese-, tuule-, hüdroenergia ja biokütused, moodustavad suure osa energialiikidest ja oma koht on ka tuumaenergial.

Kauge tulevik tundub tõesti helge, kuid palju sõltub sellest, kuidas me sinna jõuame. Võimalikke marsruute on kaks.

Nimetagem esimest rüseluseks. Nagu maastikuralli mägisel tühermaal, tõotab see elevust ja raevukat konkurentsi. Siiski on kiirenduse soovimatuks tagajärjeks sageli see, et paljud põrkavad tee peal kokku.

Rüseluse stsenaariumis kiirustavad riigid kindlustama energiaressursse enda jaoks, kartes, et energiajulgeolek on mäng selgete võitjate ja kaotajatega. Kohaliku kivisöe ja biokütuste kasutamine suureneb kiiresti. Ent vähe tähelepanu pööratakse energiatarbimise piiramisele - kuigi varud lõpevad. Hoolimata retoorikast ei tegelda kasvuhoonegaaside heitmetega tõsiselt.

Alternatiivset stsenaariumi võib kutsuda plaanimajanduseks, mis sarnaneb ettevaatlikule sõidule - mõnede valestartidega teedele, mida alles ehitatakse. Kas me jõuame sihtkohta ohutult, sõltub juhtide distsiplineeritusest ja leidlikkusest.

Plaanimajanduses esitatakse väljakutse majandusarengule, energiajulgeolekule ja keskkonna saastamisele piiriülese koostöö kaudu. Kohalikul tasandil suureneb uuenduslikkus, kuna suuremad linnad arendavad sidemeid tööstusega kohalike heitmete vähendamiseks. Valitsused võtavad kasutusele tõhususstandardid, maksud ja muud poliitilised vahendid hoonete, sõidukite ja transpordikütuste keskkondliku kasuteguri parandamiseks.

Kauplemise mehhanismid, mis määravad hinna tööstuslikele CO2 heitmetele, muutuvad rahvusvaheliselt aktsepteeritavaks. Suurenevad CO2 hinnad omakorda kiirendavad innovatsiooni. Kasvavat hulka autosid käitatakse elektri ja vesiniku abil, samas kui tööstushooned varustatakse tehnoloogiaga CO2 kinnipüüdmiseks ja selle maa all hoidmiseks.

Plaanimajandus ei ole lihtne, kuid see pakub maailmale parimat võimalust kahjustamata energiatulevikuni jõudmiseks. Seega peaksime seda teed uurima püsivusega, mis viis inimesed Kuule ja lõi digitaalajastu.

Autor: Jeroen van der Veer