'Magnus' - sellised me olemegi

Rivo Sarapik 08. veebruar 2008, 00:00

Ka mängufilm "Magnus" maalib "Klassi" ja "Sügisballi" kõrval eestlastele valusa pildi meie katkisest ühiskonnast ja hoolimatutest perekondadest.

Kui "Klass" vaatleb seda, mis toimub noore inimesega keskkonnas, kus ta vähemalt kaheksa tundi päevas veedab, "Sügisball" aga heidab pilgu täiskasvanud inimese üksildusele, siis praegu kohtuvaidlusse takerdunud "Magnus" jääb nende kahe vahele. Suhtlemisprobleemidest aga räägib temagi.

Sellest, kuidas vanemate näiline hoolivus on tegelikult tühi ning peategelase pärast teistkordset enesetapukatset jätkub ruumi mitte küsimuseks "miks?", vaid "kuidas sa võisid, mul on homme sünnipäev". Suhtlust justkui on, ent sellel sisu pole, sest vanemate huvi puudub. Isegi kui vanemad hoolivad, ei ole empaatiavõime nende tugevaim külg.

Nii ei ole vanematel ka oma järeltulijatega usaldust, mis välistab ka tõelise kontakti. Kellest saab sellepärast julmur või peksupoiss oma klassis, kellest mõrvar ("Klass"), kes ei suuda ka suurena maailmas oma kohta leida ("Sügisball"). Magnus valib endale kätt külge pannes oma tagaukse.

Võib muidugi teoretiseerida, et tegelikult on sellised perekonnaprobleemid ju piiratud ja vähem kindlustatud inimhulga probleem - on ju Magnuse isa narkomaanist endine kupeldaja ning ema veab kaheldava väärtusega modellibürood. Samas, vaata inimesi enda ümber. Kas saad kõigi kolleegide või sõpradega samadel teemadel ja vahetult rääkida? Või puutud sa kliendina kokku võrdsete teiste ettevõtete esindajatega? Vaevalt. Teinekord ongi majanduslikult edukal perekonnal puudus tõelisest sidemest, sest finantsiline kindlus nõuab oma aja. Vähemnõudlik ja kehtestav laps võib aga oma jaost seetõttu ilma jääda.

Teisalt tekitab film ka sotsiaalse vastutuse küsimuse ehk kas ja kui palju saab teine inimene teha, kui keegi nii julmalt maailmast lahkuda tahab. Eriti lähikondlased, eriti pärast kahte "hoiatuslasku".

Kadri Kõusaare lavastajatöö on esimese filmi kohta suurepärane, samuti mõjuvad usutavalt Kristjan Kasearu mängitud Magnus oma äraolekuga ning tema isa. Viimane on midagi sarnast oma elus läbi elanud ning otsis filmiga enda sõnul lunastust. Las vaataja otsustab, kas ta seda ka väärib. Igal juhul on Magnus hea tervik - visuaal, lugu, tonaalsus ja kaameratöö ning muusika räägivad ühte keelt. Vastikut, naljakat ja kurba korraga.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:52
Otsi:

Ava täpsem otsing