Kloostri kõrval aidas

Praegune Kloostri Ait on restoranilikum kui kunagi varem, algsest rahvakohast on saanud märksa elitaarsem koht. Veel 6-7 aastat tagasi käisid siin gümnaasiumiõpilased teetassi juures nina soojendamas, road olid lihtsad ja taskukohased. Praegune hinnaklass on vanalinna keskmine, see tähendab - üpriski kõrge. Põhiroogade hinnad algavad saja lähedalt ja lõpevad alles pärast kolmandat sadat. Vana aja mälestusena on odavamaid roogasid siiski rohkem kui vanalinnas keskmiselt: pelmeenid, praetud maks, supid.

Menüüga tutvumine äratas isu ja usaldust. Kõigepealt on siin mitmeid uue Eesti köögiks klassifitseeruvaid roogasid, nagu porgandi-suitsujuustu püreesupp, õuna-porgandi-sellerisalat Eesti juustuga, Saida mahejuust punapeedi ja ürdiõliga. Lisaks eestipärastele roogadele on ka Venemaa klassikat, viiteid Põhja-Aafrikale ja muidugi Itaaliale. Koos keskaegsete interjööridetailidega ja taustaks mängiva latiinomuusikaga paras sulatuskatel.

Sulatuskatel polnud kõike siiski ühtlaselt kokku suutnud sulatada. Kanamaksapasteediga röstsaiadele oleks kasuks tulnud suurem Itaalia-mõju, kus röstsaiad tähendavad sooje ja krõbisevaid viilukesi. Siinsed olid aga pärit tavalisest eesti kodust, kus varahommikul tööle läinud ema on Kirde saiale natuke pasteeti peale määrinud ja köögilauale laste ärkamist ootama jätnud.

Viiekümne viie kroonine hind pani ootama midagi muud kui kolme karbipasteediga pätsisaiaviilu. Kunagi tõepoolest röstrit näinud saiade pealmine kiht oli pasteedi alla krõbeduse kaotanud, pasteeti oli jagatud õige napilt, nii et seda tuli kolmelt saialt ühele kokku kraapida.

Porgandi-suitsujuustu püreesupp oleks samuti kui koduköögist, aga sellega oli rohkem vaeva nähtud, portsjon oli suur ja maitse hea. Pearoaks valisin menüü esimeselt leheküljelt isiklikult koka soovitatud grillitud antrekoodi - suur tükk puhast grillitud liha, juures kergelt marineeritud kurgiribad ja ei miskit muud.

Jah, praadidele tuli lisandid juurde tellida, 35 krooni eest sai väikse kausikese friikartuleid, grillitud köögivilja eest taheti juba 55 ja mandlikartuli eest 75 krooni. Õnneks sobis majavein grill-lihaga väga hästi, nii ei tundnud kastmest ega maitsestusest puudust. Aga ei kujuta ette, mida ilma veinita sellise lihatükiga peale hakata - killuke maitsevõid või kastet võiks ikka juures olla.

Restoranilikumaks on muutunud nii road kui ka sisekujundus, ruum on hubane ja mõnus. Endiselt valitseb kõige üle kamin, mis külmal ajal enamasti ka köeb. Suurele kaminale kulub palju puid, need on seina äärde riita laotud. Raske on eluvajadustest sündinud riitu sisekujunduselemendiks nimetada, ometi määravad nad ruumi ilme, mõjudes turvaliselt ja koduselt, aga ka suurejooneliselt ning kuninglikult.

Kelner väärib kiitmist: ei midagi erilist, lihtsalt korrektne ja kiire teenindus, aga sõbralik-asjalik olek ja täpsus tegid tavalise eriliseks. Ka Pavlova kook oli super, tasub minna proovima.