Laudvooder kardab tihedat kinnilöömist

"Ega voodrilaudu tasugi liiga tihedalt kokku lüüa, muidu kipuvad need niiskusega kummuma, lõpuks hakkavad ka naelad välja ronima," hoiatab Puukeskuse müügijuht Eero Rakaselg liigse agaruse ja täpsuse tagaajamise eest.

Tema sõnul tagab juba 22millimeetrine vaheliist piisava laudisetaguse tuulutuse. Sama firma laokaupade ja ostu-müügispetsialist Erki Lõhmus soovitab alumise voodrilaua ja veelaua vahele jätta ligi poolesentimeetrise vahe, et õhk pääseks voodri alla liikuma. Lisaks võimaldab selline vahe vihmast või sulavast lumest niiskuval allserval kiiresti kuivada. Ideaalse tulemuse saab, kui alumise laua alumine serv lõigata umbes 45kraadise nurga all.

Justkui järelkajana okupatsiooniaja kvantiteedi ja kvaliteedi põuale oli kuni viimaste aastateni levinud just 95 mm laiused voodrilauad. Seevastu viimasel ajal on taas moodi minemas laiemad - 120 kuni 145 mm laiused lauad, tõdeb Puumarketi osakonnajuhataja ja kliendihaldur Meelis Kaupmees. Ehkki laiem laud kuivab kauem ja kipub kliimamuutustes lihtsamini kuju muutma, usub ta, et standardniiskus 18-20 protsenti peaks tagama igasuguse laua kujukindluse.

Lõhmuse seletusel tulekski aastatepikkuse püsivuse nimel nii poolpunnlaudade kui ka täispunnlaudade seinapanemisel jätta punnipõhja ja teise laua punni vahele umbes kolmemillimeetrine vahe. Punnidevaheline pilu laseb laudadel sügisniisketes ilmaoludes paisuda, et siis kuivades taas kokku tõmbuda. "Tavalise veana pekstakse lauad tihedalt üksteise vastu kinni ja siis imestatakse, et sügisel kogu vooder üles kummub," lisab ta.

Eriti tundlikud on paisumisvahede suhtes Kaupmehe sõnul täispunnlauad. Kui tihedalt üksteise vastu löödud poolpunnlaudadel veel on ruumi paisumiseks ja kahanemiseks, siis täispunnlaudadel see ruum peaaegu puudub ja lauad lähevad lõhki.

Kaupmees soovitab horisontaallaudise puhul eelistada poolpunni. Vertikaallaudise puhul täispunni - siis ei pääse vihmavesi voodri vahele.

Välisvoodrilaudade kinnitamisel tuleb kasutada kindlasti tsingitud naelu või kruve, muidu rikuvad roostenired laudise, eriti oluline on see värvitud laudise puhul. Kui mitmed peavad laudade kindlaimaks kinnituseks sobivaimaks kruvisid, siis Kaupmees seal eelistusi ei näe. Samas ta aga hoiatab kasutamast ilma peata naelu, mis küll ei lase pärast naeltel eriti paista, kuid viletsa lukustusvõime tõttu lasevad lauad varsti seinast lahti.

Laudvoodri ajale vastupidavuse nimel soovitab Rakaselg eelistada eelkrunditud või eelvärvitud laudu, mida saab paigaldamise järel vajadusel veel üle värvida. Erinevalt kohapeal värvimisest on see tema väitel odavam. Nii lihtsalt immutamise kui värvimise osas peavad Kaupmees ja Lõhmus parimaks karedat kuuske, kuna näiteks sile ja vaigune mänd ei lase vahendil imenduda.

Väga kuivi punnlaudu ei tasu kokku suruda, siis ei ole neil paisumisvahesid ja niiskudes võivad need puruneda. Liiga märjad lauad aga võivad kuivades kaarduda ning tuua seina seenkahjustused.

Voodri paigaldamisel tuleb laua ristlõike põhjal jälgida, et puusüü jääks väljapoole, siis ajapikku kõmmeldudes ei kaardu laua servad inetult eemale. Väljapööratud süü korral iga laud kõmmeldudes vaid kergelt kummub.

Laudise paigaldamisel pole ilm oluline, küll aga on see määrav värvimisel. Kruvid-naelad olgu peadega ja tsingitud.

Voodrilaudade valikul muud olulist polegi, kui vaadata, et need ei oleks ülemäära niisked. Muidu ei tule nende seina panemisest miskit välja - kuivades kisuvad need kaardu kuni pikuti lõhkemiseni.

Eriti punnlaudise puhul ei maksa väga suruda neid tihedalt kokku. Punni ja punnipõhja vahele võiks jätta mõni millimeeter vahet - siis pääseb vooder vastavalt ilmastiku niiskusele paisuma ja kokku tõmbuma.

Lisaks tuleb kindlasti jätta paarimillimeetrine vahe ka voodri allserva ja vundamendipealse veelaua vahele. Siis ei teki sinna sademete järel niiskuse kogumit.