Eelnõu teeb kahjumist tulu

Hiljaaegu läbisid riigikogus esimese lugemise kaks tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu, mis on majandusüldsuses kutsunud seni esile üllatavalt tagasihoidlikku vastukaja. Eelnõude üle võib diskuteerida tervest reast aspektidest vaadatuna. Kuna aga residendist äriühingute tulumaksuga maksustamise üks spetsiifiline põhimõte võib viia absurdsete tagajärgedeni ning kahtlemata hakkab mõjutama ettevõtete oste-müüke (äriühendusi), tunnen enesel moraalset kohustust mitte vaiki olla.

Eelnõus tahetakse muuta TMS N 54 lg 1 muu hulgas järgmiselt: residendist äriühingu maksustatavale kasumile lisatakse äriühingu likvideerimisel maksustamisperioodil makstud likvideerimisjaotiste summa osa, mis ületab äriühingu omakapitali tehtud rahalisi ja mitterahalisi sissemakseid.

Oletame, et ettevõttel A on tütarettevõte B aktsiakapitaliga 400 000. B on tegutsenud 5 aastat, teeninud korralikku kasumit, kuid dividende pole maksnud. Ega maksagi. Dividendide väljavõtmise ja neilt tulumaksu maksmise asemel otsustab emaettevõte tütre likvideerida, mille puhul praeguse regulatsiooni kohaselt saaks raha kätte maksuvabalt, kui saaja on residendist äriühing (teatud juhtudel on võimalik Eestis maksustamist vältida ka mitteresidentide puhul). Sisuliselt on dividendide maksmise ja likvideerimisjaotiste puhul tegu majanduslikus mõttes üsnagi sarnaste sammudega - raha liigutamisega tütrest emasse, ainult et praegu on maksutagajärjed erinevad. Järelikult... Seadust tuleb muuta?

Paraku ei ole ettevõtete vahelised seosed staatilised, vaid ettevõtteid müüakse-ostetakse päris sageli. Oletame nüüd, et A otsustas müüa B äriühingule X. Ostuhind kujuneb teatavasti tulevastele rahavoogudele antud hinnangute alusel. X oli nõus B eest maksma 100 000 000 krooni ning A teenis maksuvabalt väga kopsaka kasumi.

Aeg läks edasi ja kolme aasta pärast leiab X, et Bs pole tootmist mõtet jätkata. Selleks võib olla kümneid põhjuseid: muudatused seadustes, tööjõu nappus, konkurentsivõime langus jne. X otsustab B likvideerida. B likvideerijad müüvad ettevõtte varad ja X saab likvideerimisjaotistena 30 000 000 krooni. Kuna X ei ole äriühingu omakapitali teinud mingeid sissemakseid, lisatakse tema maksustatavale kasumile 30 000 000 krooni.

N-ö normaalse maksustamisloogika kohaselt on X kaotanud 70 000 000 krooni, mis traditsiooniliste maksustamispõhimõtete puhul üldjuhul vähendaks tulumaksukohustust. Eestis oleks ta aga kavandatavate seadusemuudatuste praegusel kujul jõustudes teeninud 30 000 000 krooni maksustatavat tulu. Ebaloogilisus lausa karjub kõrvu. Analoogilised hädad on ka punktil, mis puudutab aktsia- või osakapitali vähendamist, osaluse tagasiostmist ja tagastamist.

Eelnõu tekstist ei selgu, kas X võib saadud likvideerimisjaotisi vähendada A poolt omal ajal aktsiakapitali tehtud sissemakse 400 000 võrra või on silmas peetud ainult Xi enda poolt tehtud aktsiakapitali sissemakseid. Kuid see polegi antud kontekstis esmatähtis. See, mis A ja B vahelist suhet vaadeldes on loogiline ja õiglane, muutub absurdiks, kui tegemist ei ole ema-tütre vahelise staatilise suhtega, vaid mängu tulevad äriühendused.

Viidatud seaduseparagrahvi tuleks õiglust silmas pidades kindlasti oluliselt modifitseerida, arvestades ettevõtete omandisuhete muutustest tulenevate eripäradega. Vastasel juhul võib eeldada ettevõtete ostu-müügitehingute drastilist vähenemist Eestis, mis kindlasti oleks majanduse arengu seisukohalt soovimatu.

Autor: Andres Root