Anu Juurak raputab tehnika abil kunstisõbra ärkvele

Viimati pakkus ta sellist, elektroonikainsener Kalle Tiismaga kahasse tehtud tööd vaatamiseks jaanuarikuu keskel, mil kahe nädala vältel sai Tallinna Linnagaleriis näha inimloomuse kõige varjatumatesse soppidesse teed otsivat audiovisuaalset näitust "Mis tunne on surra".

Muide, idee selleks sai Anu Juurak läinud aasta oktoobris Äripäeva võrguväljaandes Novaator samasuguse pealkirja all ilmunud üheksast osast koosnevast kirjutistesarjast. Tänapäevasest surma definitsioonist - surm saabub, kui aju elektriline aktiivsus lakkab - lähtuv kirjutis tõdes, et kuigi surma definitsioon on ühene, võib surm saabuda mitmel põhjusel.

"Kirjeldatud oli, mis juhtub inimesega, kui aju hapnikku enam ei saa ja kui impulsid hääbuvad. Rubriigi poeetilisele pealkirjale vaatamata ei olnud seal sõnagi tundest, mida kogeb inimene, kes saab teadlikuks oma surmast," meenutab Juurak. "Küsisin sama küsimust oma näitusel, aga teistmoodi."

Aga miks ometi toob kunstnik eredasse valgusesse valu ja vaeva, mida elus niigi küllalt?

"Lihtsustatud suhtumine on see, kui öeldakse, et kunsti nime väärib vaid see, mis on silmale ilus vaadata," tõdeb Juurak. "Elus on ilusa kõrval ka valu ja vaeva ning inetust ja näiteks kõikvõimalikke sotsiaalseid muresid. Muide, kunstiakadeemia kaunite kunstide osakond kannab juba ammu vabade kunstide osakonna nime. Kunst peab olema vaba kujutama elu kõiki tahke."

Erinevate erialade inimestega koostöös sünnivad põnevad projektid. Tehnoloogia areng annab kunstnike käsutusse üha uusi vahendeid. Kui traditsiooniline kunst on staatiline, siis uued tuuled toovad kunstimaailma järjest rohkem heli, liikuvaid pilte ja elavat kolmemõõtmelisust. "Ka kõneksoleva näituse sõnumit poleks pelgalt traditsioonilise kunsti vahenditega olnud võimalik sellisel kujul vaatajani viia," hindab Juurak tagantjärele.

Anu Juurak on veendunud, et tänapäeva kunst on mitmepalgeline ja kasutab kõiki registreid. Nii on ta ka ise näide loomeinimesest, kes on tegelenud filmi-, graafika-, maali- ja videoinstallatsiooni valdkondadega ja kujundanud raamatuid. Ikka on ta otsinud uudseid, mõjusamaid väljendusvahendeid vaataja hinge pugemiseks või mõnele sotsiaalsele probleemile laia kõlapinna andmiseks. Ja üha enam kuuluvad kunstniku arsenali ka tehnoloogilised vahendid, mida tavaolukorras oleme harjunud kusagil vabrikus nägema.

Tegelikult on aga nõnda, et kunstnik ei keskendu oma loomingus tehnoloogiale, viimane on siiski vaid vahend sõnumi viimiseks vaatajani. Aga see-eest tõhus vahend.

"Tegelen sellega, mis on minu jaoks huvitav. Kunstnikud on uudishimulikud inimesed ja ei saa tegelda asjadega, mis on juba läbitud," räägib Juurak. "Tuleb üha otsida ja katsetada ning edasi minna, sest kunstnik püüab ju omal viisil maailma tunnetada ja seda mõjutada."

Filosoof Richard Rorty on öelnud, et maailma muudavad tugevad poeedid.

"See on nii, sest renessanssi tunneme ju paljuski tänu Shakespeare'ile, kelle looming muutis maailma palju rohkem kui toonased valitsejad," ütleb Anu Juurak. "Eestis võib paralleele tõmmata näiteks Priit Pärna karikatuuriga "Sitta kah", mis lükkas nõukogudeaegse jää mentaalselt liikuma. Ja vaevalt oleks laulev revolutsioon olnud nii mõjukas Alo Mattiiseni lauludeta.

Loomulikult ei tohi ka kunstis traditsioone kaotsi lasta, aga traditsioonid on kunstnikule kui esmased käsitööoskused, mille toel uusi lahendusi proovida.

Kusjuures Anu Juurak on veendunud, et kui teema on kunstniku jaoks huvitav, paelub see ka vaatajat. Ja uued tehnoloogiad teevad võimalikuks üha uute teemade lahkamise näitusesaalides.

Vana pidev kordamine on tema arvates JOKK kunstimaailmas. Ehk teisisõnu kindla peale minek vaatajamenu kindlustamiseks. Samas kinnitab Juurak, et traditsioonide ja uuenduste vahel pole kunstis vastasseisu - need on justkui ühe kepi kaks otsa. Traditsioone on vaja elus hoida, neid lakkamatult korrates. Kunst ja kultuur laiemalt on aga elus ainult siis, kui selle piire laiendatakse.

Tõeliselt huvitavad asjad juhtuvad aga just eri valdkondade kokkupuutes.

Anu Juurak meenutab, kuidas ta 1990ndate alguses soovis teha toona siinmail uuenduslikku videoinstallatsiooni, aga kogu riigis oli siis vaid loetud arv videoprojektoreid. Läks siis Von Krahli teatrisse Peeter Jalaka jutule, sest seal oli selline riist juba olemas. Projektori kunstnik lõpuks sai - olgugi praegustega võrreldes üsna algelise, aga idee sai teoks. Praegu tõdeb Juurak, et kõikide plaanidega pole nii sujuvalt läinud ja on kümneid ideid, mis aja jooksul võimaluste puudumise tõttu kalevi alla rännanud.

"Näiteks hologrammkujutisi on meil keeruline ja kulukas teha, kuigi tehniliselt on see võimalik. Olen Prantsusmaal näinud, kuidas teatrihoone katuseharjal pandi liikuma tantsijate hologrammid," selgitab ta. "Üldiselt on nõnda, et kui mulle mõni tehnilist lahendust nõudev idee pähe torkab, siis helistan Kalle Tiismale. Sest Kalle on selliste ideede arutamisel väga positiivne ja ütleb, et kui asi ei hakka otseselt vastu loodusseadustele, siis saab seda ka teostada."

Nüüd, poolteist kuud pärast seda, kui Anu Juuraku koostööpartneriks olnud Festo Oy Eesti filiaal on oma seadmed näitusesaalist kokku korjanud ning suunanud need tööstusettevõtete tootmistsehhidesse ja kõigil, kes näitust vaadanud, aega oma järelduste tegemiseks ja tunnete setitamiseks, on Anu Juurakul käsil juba uus tehnoloogiline projekt. Mais jõuab vaatajate ette rahvusvaheline religioonide konflikti käsitlev kunstiprojekt.

Viimastel aastatel on Anu Juuraku kunst seotud uue meedia võimalustega. Ta on loonud audiovisuaalseid keskkondi, mille puhul ta ise ei pürgi suure tähega autoriks, vaid nimetab tulemust meeskonnatöö viljaks.

Audiovisuaalne keskkond "Mis tunne on surra" keskendus eksistentsiaalsetele küsimustele, mida kunstnik esitas interaktiivse installatsiooni kaudu.

Surm puudutab igaüht, kuid alati erinevalt ja just seetõttu on surmaga või surmatungiga seonduv paelunud filosoofide huvi läbi sajandite. Meditsiiniliselt on surma lihtne selgitada, sest kuigi surma mooduseid on mitmeid, saabub surm siis, kui aju närvirakud ei saa enam hapnikku ja aju elektriline aktiivsus lakkab. Kuid kui aju hapnikku enam ei saa, on inimesel, sõltumata sellest, mil viisil ta sureb, veel kümmekond sekundit, enne kui teadvus lõplikult kustub.

Just need kümmekond sekundit huvitasid Anu Juurakut näituse "Mis tunne on surra" koostamise juures. Ent ta ei süüvinud müstilistesse spekulatsioonidesse, vaid jättis need vaataja fantaasia ja vastuvõtuvõime hoolde.

Näitus tõi vaatajani haigla ooteruumi simulatsiooni ning intensiivravi (surmaeelse) ruumi abstraktsiooni. Tegu oli üldistusega, sest ei haiglale omane raudvoodi ega roboti haarmed mananud vaataja silme ette traagilist pilti surijast. Selle jättis kunstnik vaataja otsustada, mida too tahab, oskab ja suudab ette kujutada. Suremisetunne, vaatamata tuhandetele simulatsioonidele ning spekulatsioonidele, on lõppeks väga isiklik.

Tuleb tunnistada, et Anu Juuraku näitus "Mis tunne on surra" just päris masse kohale ei meelitanud, aga kõik minu tuttavad, kes seda vaatamas käsid, ütlevad, et neile väga meeldis ning jättis sügava mulje.

Meie tüüpiline kunstivaataja eelistab pigem traditsioonilisi asju, mistõttu Anu näituse külastatavust mõne maalinäitusega võrrelda poleks kohane.

Iseenesest oli näitus kontseptuaalses mõttes väga puhtalt ja professionaalselt tehtud. Selliseid tehnilisi lahendusi on kunstnikud üritanud näitusesaalidesse tuua juba viimase 10-15 aasta jooksul, ka Anu Juurakul on sellelaadsed kogemused olemas. Tehniliselt keerukate lahenduste puhul on nõnda, et nende teostamine oleneb rahastajate leidmisest ja tavaline on, et kunstnikul tuleb lõpuks ikka peale maksta. Harvad on juhud, kui kunstnik näitusega kasumisse jõuab.

Vähemalt Eestis praegu sellisele kunstile turgu pole. Kunstikaupmehed on eelkõige huvitatud pärandikunstist, säärastest teostest, mille autor on surnud. Ja ka nende puhul soovib koguja ikkagi selliseid teoseid, mida saab seinale riputada.

Inseneriteadus annab ühiskonna käsutusse töövahendid. Kunst aga on osa ühiskonnast.

Objektidel meie ümber ei ole ainult otstarve, vaid ka disain (esteetiline väärtus). Tehnoloogia areng ja tootearendus kulgevad käsikäes, üksteisele toetudes ja üksteist stimuleerides ning täiendades.

Esmapilgul kõrvalproduktidena tekkinud lahendused võivad osutuda vägagi edukateks ja elujõulisteks. Näiteks arvutustehnika ja modelleerimistarkvara arenguga on kaasas käinud videokunsti ja arvutimängude võidukäik. Pneumaatikaseameid võib samahästi kasutada autode koosteliinil kui kunstiprogrammides.

Arengusuuna valikul on ülimalt oluline ajahetk, mil ühe või teise tehnoloogilise uuenduseni jõutakse. Kui näiteks satelliitside oleks kasutusele võetud mõnevõrra varem kui GSM põhine mobiilside, oleks me praegu kõik käinud ringi satelliittelefonidega. Poleks tarvis ehitada tervet maad katvat tugijaamade võrku ja meie kõnepruugis puuduks selline mõiste nagu "leviala".

Kunst on minu jaoks intellektuaalne hobi või aktiivne sümpaatia. Insenerina kunstiprojektides osalemine kui "mittesihipärane tegevus" sunnib oluliselt rohkem mõtlema nn "pehmete väärtuste" üle. Laiemalt võttes inimtegevuse ja tehnika mõjust ühiskonnale ja kitsamalt üksiklahenduste võimalikust kasutamisest erinevatel eesmärkidel.

Igapäevases töös tähendab see tööülessannete mitmekülgsemat tunnetamist ja seeläbi kvaliteetsemalt konstrueeritud tooteid.

Anu Juurak ja Kalle Tiisma teadsid meie juurde tulles üsna täpselt, milliseid lahendusi nad näituse juures tahavad kasutada.

Koos kirjutasime programmi, mis neid asju seal liigutas. Kõige kallim asi oli n-ö installatsiooni süda - programmeeritav kontroller ja pneumojaotur, mis kõiki paigaldatud pneumosilindrid õiges järjekorras tööle pani.

Festo kui uudsete tehnoloogiliste lahenduste müüja huvi on eelkõige avaliku tähelepanu saamine. Meile on oluline, et firma oleks kaasatud ettevõtmistesse, mis pole just tavapärased. Teisest küljest oli see näitus huvitav - lahendus koorus välja ühise töö käigus ning nüüd on ka meie majas sellevõrra rohkem kogemusi.