Toetan prügimajanduse täies mahus riiklikku rahastamist

Maikuu kolmandale päevale on kavandatud üle-eestilised koristamistalgud, kuhu oodatakse kaasa lööma 40 000 inimest. Vaid sedavõrd suur malev suudaks Eesti seni kaardistatud prahihunnikutest puhtaks teha.

Ettevõtmine on iseenesest kahtlemata kiiduväärt. Milles aga mina julgen kahelda, on see, kas prahihunnikud uuesti ei teki. Kui kurjamid veenduvad, et midagi ei juhtunud ja nende metsa alla sokutatud prahikoorem on kenasti ära koristatud, võib see julgustada uusi koormaid metsa alla vedama. Ehk - ühekordsete aktsioonidega ei saavuta jäädavat tulemust, kui räppamise põhjus ei kao.

Minu arvates on Eesti prügimajandus tupikteel. Mõned näited. Osa sama piirkonna elanikest sorteerib välja ainult makulatuuri, kõik muu läheb segaolmejäätmete hulka. Teine osa sorteerib lisaks välja plast- ja klaaspakendi, mis lähevad aga kokku ühte konteinerisse. Kuidas saab plasti- ja klaasijäätmeid koos taaskasutada (ilma et keegi veel neid ei sorteeri), minu pea ei võta.

Eesti ehitas veel hiljuti metsikult. Ja metsikult veeti ehitusprahti metsaalustesse. Jalutage nt Tallinnas Männikult Pääsküla raba poole. Ühe teekese servad on umbes kilomeetri pikkuselt palistatud ehitusprahi koormatega, kõik kenasti külg külje kõrval. Ma kardan, et talguliste jõud nendest üle ei käi, tegu on aastatepikkuse ladestuga. Ja see pole muidugi ainus prügilatee.

Kui saastamine on sedavõrd massiline, on viga juba süsteemis endas: ehitusprahi äraandmine on tehtud liiga kalliks. Mis juhtuks, kui kogu prügimajandust korraldaks ja finantseeriks riik ja inimestele ning ettevõtetele oleks see tasuta? Niisuguse mõtte ütles välja Cleanaway tegevdirektor Argo Luude (ÄP, 13.02).

Julgen arvata, et kokkuvõttes ei läheks kallimaks kui praegu, Eesti saaks aga puhtamaks küll. Ei poolda riigi osa kasvu majanduses, aga prügimajandus ei allu tavalistele majandusseadustele. Sellepärast.

Autor: Mati Feldmann