Rotermanni Dada

Dada on pigem bistroo kui restoran, seda nii stiililt kui ka menüült.

Bistroole pole Dada nimeks pandud juhuslikult, selle eelmise sajandi esimesel veerandil alguse saanud kunsti- ja kirjandusvoolust on mõjutatud nii menüü kui sisekujundus.

Erinevate asjade juhuslik kokkusobitamine, võiks dadaismi lühidalt iseloomustada. Just sedasama teeb enamik külastajaid siinses Rootsi lauas.

Dadas käib söömine teistmoodi kui mujal: kõigepealt valid ühe kastme oma roale tooni andma, siis saad kausikese ja täidad selle ise oma maitse järgi Rootsi lauast hea ja paremaga.

Valik on suur. Dadale mitte eriti vastuvõtlikuna piirdusin selleri, ühte liiki krevettide, ühte liiki valge kala, klaasnuudlite ja idudega. Dadaistlikum lauakaaslane võttis kalkunit, siga, looma, krevette, kala, bambust, riisinuudleid, maisi ja veel midagi, niipalju kui pressides vähegi kaussi mahtus. Siis andsime kausid kokale ja mõne minuti pärast toodi need valmis vokiroaga lauda. Järgmisteks kordadeks on plaanis seened, mereandide kokteil, kaheksajalad ja kuivatatud kirsid. Kas kõik koos või eraldi, sõltub meeleolust.

Minu valitud aromaatsel kookosekastmel erilist aroomi ei olnud. Ka lauakaaslase pikantne mangokaste polnud eriti vürtsikas, kuigi üheksast võimalikust kastmest vähemalt nime järgi kõige jõulisem.

Aasia-tüüpi vokiroa maitsestamiseks võiks ka laual midagi muud kui soja ja oliiviõli olla. Muidu oli hea, värske, pretensioonitu.

Teenindus on püüdlik ja meeldiv, esimest korda sisseastunuid juhatatakse lahkesti, ainult eesti keelega ei saa päris hästi hakkama, peab vene või inglise keelt appi võtma. Aga sellise stiiliga kohas räägi või kätega. Omad keelenaljad on ka menüüs ja Rootsi laua roogade siltidel, eriti meeldisid mulle "kalmari ringod" (see silt on kalmaarirõngaste kausi juures) ja "kirsstomatio".

Menüüs on ka sellised road, mille kokk algusest peale ise välja on mõelnud: kaks kala, part ja searibi. Lisaks mõned supid ja magusroad. Köögivilja-püreesupp juustusaarekeseks nimetatud riivitud juustu kuhjakesega oli täitsa mõnus, eriti head olid selle kõrvale pakutud väikesed kuklid.

Kuklikesed olid ehtne käsitöö: mitte päris ümmargused, justkui lapsekäega kokku veeretatud, väga armsakesed. Kuklitega koos toodi ka tõeline dadaistlik üllatus: imeilus klassikaline võitoos, kaetud läikiva vormika kaanega, väike võinoake kõrval. Tõstan kaane, sirutan noa - toosis on ehtne majonees. Noaga määrida pole seal midagi, kastan saia majoneesi sisse ja imestan - on ikka dadaistidel mängulusti!