Parim betoon sai pingeritta

Aastad ei ole sugugi vennad, seda ka betooni pingeritta seadmisel. Kui esimesele konkursile aastal 2000 laekus 25 objekti, siis järgnevatel aastatel jäi osalus keskmiselt 15ne piirimaile. Viimane konkurss pakkus aga taas valikuvõimalusi, ligi 30 betoonobjekti, alates virtuaalsest ja lõpetades täiesti käegakatsutava materjaliga.

Mida selle betooni puhul siis ikka nii väga hinnata on, võib ju mõnigi küsida. Hall ja külm materjal ning tavaliselt veel teiste, kergekaalulisematega kaetud. Aga vaat kui ilusaid asju sellest vormida annab, sisult tugevad, aga väljast õhulised, pakub jälle teine.

Eks omamoodi õigus ole mõlemal. Suurte hoonete puhul, nagu tänavusel konkursil osalenud Tornimäe kaksiktornid või Pärnu Kalda tänava korterelamud, jääb enamik sellest tugevast materjalist peidetuks. Vaid arhitekt ja ehitaja teavad, et seda on seal ikka üksjagu palju.

Samas on enamik konkursile jõudvatest eramutest mõnusalt betoonised. Kui juba nii kulukas majaehituse tee on valitud, eks tahetakse siis seda ka võimalikult rohkelt eksponeerida. Samas jäävad eramud tihti tähelepanuta, suured ja võimsad ehitised on hindajaid alati rohkem võlunud.

Tänavu parimaks kroonitud Puurmani maanteesild on kindlasti tunnustust väärt. Üle Pedja jõe sirutuvad betoonkaared toovad uusi tuuli meie oma vormidelt suhteliselt lamedasse sillaarhitektuuri.

Veel tahaks esile tõsta Tartusse Jaamamõisa elurajooni kerkinud Lotte-nimelist lasteaeda, kus tugev ja karedakoeline betoon laste mängumaaga kenasti kokku on sobitatud. Betoonised kaldpinnad toovad sellesse majja tõeliselt põnevaid ja salapäraseid soppe. Välisseinte betoonihallus on aga liigendatud rõõmsalt värvilise klaasiga.

Rõõmustab, et meil osatakse vägagi kvaliteetset betoonitööd teha. Kurvastab, et samas suudetakse see ka korralikult ära vusserdada. Sellist, nagu nõukaajal tavatseti öelda, haltuurat võis näha Viljandi lasteabi ja sotsiaalkeskuse Karula Küla ehitusel tehtud tööde juures. Igatahes oli arhitekti kena mõte ja looduslikult kaunis asukoht tänu betoonitöö tegijate ponnistustele suudetud korralikult ära nullida.

Järgnevateks mõõduvõtmisteks jäi aga õhku rippuma mõte, et tulevikus võiksid hooned (eramud, kortermajad jm) ning rajatised (sillad, viaduktid, väetisehoidlad jm) kahes eri kategoorias osaleda.

Kui ühel aastal teatud liiki ehitisi aga nappima peaks, võiks ju neid tunnustada üle aasta. Aga need mõtted jäävad juba aasta betoonehitise korraldaja, Eesti Betooniühingu otsustada.

Mulle on meelde jäänud mitmel aastal parimat betooni valimas käinud arhitekt Indrek Allmanni sõnad, et üllatusi, ehk siis põnevaid arhitektuurilisi ja insenertehnilisi lahendusi meie ehitised ei paku. Ikka kindla peale minek ja traditsioonilised lahendused.

Natuke püütakse ühte ja teistmoodi betoonile küll uudset välimust anda, olgu selleks siis puidumustrit jäljendavad pinnad või hallikarva seinte võõpamine kas rohekaks või pruuniks, aga ega see tulemust suurt muuda.

Vahe esimeste konkurssidega on siiski olemas: betoonist kui tavaliselt tööstushoonete või laoruumide hallist pinnalaotusest on saanud meie igapäevaelu lahutamatu kaaslane. Ta on tulnud meie magamistuppa, piilub saunaseintelt, koerakuudist rääkimata.