Viljapuude valik suureneb kogu aeg

Ometi on viljapuude sordivalik märksa laiem ning vanade teada-tuntud sortide kõrvale lisandub järjest uusi, millest enamik tavaliselt vanadest mõne omaduse poolest etem on. Tasapisi katsetavad huvilised Eestis sootuks uusigi kultuure, näiteks on mõned puukoolid viimastel aastatel vähesel määral ka aprikoosi- ja virsikupuid pakkunud.

Meie kliimas kõige vastupidavam viljapuu on õunapuu, mille aretusel Eestis on juba pikk ajalugu. Uusi sorte on loonud nii professionaalid kui ka asjaarmastajad ning nii mõnigi meie õunasortidest on hinnatud ka naaberriikides.

Suurimad teened Eesti puuviljade sortimendi rikastamisel on Polli aiandusuuringute keskusel ning seal aretatud uusi õunasorte on viimastel aastatel mitmeid lisandunud: näiteks "Krista", "Liivika", "Karamba", "Kikitriinu", "Katre", "Kaari" ja "Kaimo".

Meie kogemuste põhjal on silmatorkavalt head "Krista" ja "Liivika" oma väga ilusate ja üsna suurte eriti maitsvate viljadega ning imeilus ja maitsev on ka väheldaste viljadega "Karamba". Viimane sobib väga hästi just "Martsipani"-taoliste magemagusate õunte hindajaile, sest "Karamba" viljad on peaaegu happevabad.

Ülejäänud Polli uudissortidega on meil kogemusi veel vähe, ent esimesed muljed on soodsad.

Uuematest õunasortidest rääkides ei pääse mööda Märjamaa aedniku Asta Kase aretatud suveõunast "Kasper". Äriaeda see sort hästi ei sobi, ent koduaias teeb oma meeldivalt hapumagusa ja mõnusalt vürtsika maitsega silmad ette vaat et enamikule teistest suvesortidest. Koduaias tuleb vooruseks lugeda sedagi, et "Kasper" valmib ebaühtlaselt ning õunu võib puust noppida 3-4 nädala jooksul.

Uuematest suveõuntest väärib kindlasti kiitust veel "Krasnoje rannjeje", mille ilusad punased viljad valmivad juba enne "Valget klaarõuna" ning on meeldiva maitsega. Ka soomlaste "Pirja" on hästi varase valmimise ja mõnusa mekiga, ent väike ja niiskema suvega kipub kärna minema.

Sissetoodud õunasortidest on meil end heast küljest näidanud "Orlik" oma lauspunaste väga mõnusalt magusate viljadega, mille tarbimisaeg on samuti pikk: oktoobrist talve keskpaigani.

Viimased talved on ploomipuudele laastavalt mõjunud ning suur osa õrnemate sortide vanadest puudest on hukkunud. Uute puude istutamisel tasuks samuti uuemate Eesti sortide peale mõelda. Esimese valikuna tuleb kohe meelde "Ave" oma suurte ilusate ja imemaitsvate viljadega.

Et see sort on ka isetolmleja, võib teda aias isegi ainukese ploomipuuna kasvatada. "Ave" kasuks räägib seegi, et ta on osutunud vastupidavamaks kui paljud teised ploomisordid. Eesti ploomidest rääkides tuleb kiita ka "Vilmitari", mis oma aprikoosi meenutava välimuse ja maitsega on iga aia ja laua ehteks.

Tähelepanu tasub pöörata ka tumesiniste viljadega "Kadrile", mis erinevalt "Avest" ja "Vilmitarist" vajab paraku tolmuandjat sorti enda kõrvale (selleks sobib hästi nt "Ave"). "Kadri" ei ole siiski väga vastupidav sort ega tarvitse karmima kliimaga paika sobida.

"Kadriga" omadustelt suuresti sarnane, ent pisut varasem on "Liisu". Kurioosumina võiks teiste ploomipuude kõrval kasvatada ehk veel kollaseviljalist "Suurt Tõllu", mille suurimate viljade mass kaugelt üle saja grammi võib olla (kõige suurem vili meie aiast kaalus koguni 150 g!). "Suur Tõll" on üldiselt väga väikese saagiga ning on meil tihti vaid üksikuid vilju kandnud.

Sissetoodud sortidest on tähelepanuväärne isetolmlev "Renklod Haritonovoi" oma suurte tumesiniste septembri esimeses pooles valmivate imemaitsvate viljadega. Ka on see sort väga saagikas, ent mitte kõige vastupidavam (umbes "Emma Leppermanni" tasemel või pisut üle). Hea vastupidavusega seevastu on "Eurasia 21" ja "Zaretšnjaja rannjaja", ühed vähestest ploomipuudest, mille õiepungad viimastele väga vastikutele talvedele üsna hästi vastu panid. Mõlemad on suurte maitsvate viljadega, ent isesteriilsed (sobivad hästi teineteist vastastikku tolmeldama).

Varasema valmimisega sortidest on kasvatamist väärt "Kubanskaja Kometa", mille suured punased viljad üksikutel aastatel juba juuli lõpus värvi muutma on hakanud. Ka see sort vajab tolmuandjat, milleks sobib hästi hilisepoolse valmimisega kollaseviljaline "Mara". Mõlemad sordid on väga varase kandealgusega.

Maguskirsside aretamisega on Pollis samuti tõsiselt tegeldud ning selle tulemusena on uusi sorti viimaseil aastail palju. "Arthur" (endise nimega "Kristiina") on üks meie ilusamatest ja suurema viljaga sortidest ning väärib igati kasvatamist. On üsna saagikas ning hea vastupidavusega.

Enamik maguskirsisortidest on isesteriilsed ning tahavad enda kõrvale tolmeldajat sorti, nii võiks talle seltsiliseks istutada "Leningradskaja tšjornaja" või "Tõmmu". Saagikas ja vastupidav on ka punaseviljaline "Elle" (hea tolmuandja on "Arthur"). Mõnusa maitse, kompaktse võra ja hea vastupidavusega "Piret" (tolmuandjaks nt "Meelika") on samuti kasvatamist väärt.

Soovitatud tolmuandjad ei ole muidugi ainukesed, mis sobivad. Tegelikult pole üldjuhul maguskirsside tolmlemisega probleeme, kui aias kasvab vähemalt kaks eri sorti puud (või üks, millel mitu sorti kasvab).

Pirnisorte on Eestis suhteliselt vähe aretatud, ent vaieldamatult kõige populaarsem sort on jälle Pollist pärit.

"Pepit" kasvatatakse aedades ilmselt sama palju (või isegi rohkem) kui kõiki teisi pirnisorte kokku.

Ja õigusega: "Pepi" on varaseima kandealgusega, väga saagikas, vastupidav, tolmuandjat ei vaja ning viljadki on tal imemaitsvad.

Ainuke puudus, mida "Pepile" ette heita võiks, on väike vili - aga ega kõik head omadused kah ühe sordi juures esindatud saa olla. "Kadi", üks uuematest Eesti pirnisortidest, on huvitav selle poolest, et tema viljad on tihti üleni erksa punaga kaetud. Tegemist on heamaitselise ja üsna vastupidava pirnisordiga, mille vilju ka paar nädalat säilitada saab. Teine punaseviljaline uudissort on "Polli punane". See on tüüpiline lühikese säilivusega (vaid mõni päev) suvepirn.

Sissetoodud pirnisortidest tuleb kiita väga suure viljaga maitsvat sügispirni "Devoe" ("Americana"), mille tugeva viljalihaga pirnid juba isegi pooltoorena süüa aitavad. Väärt pirnisort on veel Lätist pärit

"Suvenirs", mis on väga mahlase sulava viljalihaga sügispirn.

Üks huvitav trend koduaeda istutatavate viljapuude juures on viimasel mõnel aastal lausa plahvatuslikult suurenenud huvi mitmesordiliste, nn perepuude vastu.

Perepuud lubavad väikesesse aeda kergesti palju sorte mahutada ning, mis eriti oluline, võimaldavad piirduda vaid ühe puuga ka pirni-, maguskirsi- ja ploomipuude juures hoolimata sellest, et enamik nende sorte on isesteriilsed ning vajavad kindlasti tolmuandjat.

Istikutootjad klapitavadki perepuudesse vastastikku tolmlevad sordid kokku, nii et aiapidajal kaob vajadus eraldi tolmuandja muretsemiseks.

Autor: Harri Poom