Klassiekskursioon - luksus valituile

"Kuhu ja millega minna 9. klassi lõpureisile? Reisi pikkus võiks olla 4-8 päeva. Reis ei tohiks maksta üle nelja-viie tuhande. Ei tohiks olla bussireis, kuna paljud ei kannata bussisõitu. Peamiseks eesmärgiks on meil lihtsalt viimast korda koos aega veeta, aga samas tahaks ikka midagi uut ja põnevat näha ka. Ma ise tahaksin minna kuhugi soojemasse ja eksootilisemasse kohta, aga sellise summaga vist välja ei vea," kirjutab üks klassiekskursioonile mineja reisiportaalis trip.ee.

Turismifirmad pakuvad klassidele ekskursioone kuhu aga hing ihaldab. Popimad paigad on turismifirmade andmetel Ungari, Tšehhi, Saksamaa, Slovakkia. Reise tehakse ka Londonisse, Taani, Pariisi ja Itaaliasse. Selliste reiside hinnad algavad keskmiselt 3000 kroonist ja lõpevad 6000 krooni juures.

Tabasalu Ühisgümnaasiumi 10. klassi juhataja Indrek Raudsepp käis oma klassiga sel kevadel ekskursioonil Slovakkias. 33 õpilasest oli kaasas 25.

"Ega nad ei ütle, et raha pärast ei saa tulla, vaesus on meil ju häbiasi. Laps ütleb, et kas ei saa või ei taha," räägib Raudsepp. Tema sõnul on näiteks Soomes kombeks, et kui ükski laps raha tõttu ei saa kaasa tulla, jäetakse reis sootuks ära.

Slovakkia ekskursioon läks ühele inimesele maksma 3200 krooni, kokku oli 9. ja 10. klassi õpilasi ning täiskasvanuid 44.

"Neile on suhteliselt vähetähtis, kuhu minnakse. Nemad käivad lõbutsemas, ööelu on tähtsam," naerab Raudsepp. Tema sõnul on ka reisil näha, kel raha suisa kilekotiga kaasas ja kes kokkuhoidlikult püüab läbi ajada. "Mõned nosivad bussis saia, mõned söövad ainult kohvikus," ütleb Raudsepp, kelle sõnul oli kahele õpetajale reis tasuta, nende reisiraha maksid õpilased kinni. Raudsepa sõnul oli kaasas ka kaks kokatädi, kes olid nõus oma sõidu ise maksma.

"Kuna minu jaoks on ekskursioon 24 tundi tööd, peaks tegelikult kool maksma ka päevaraha," ütleb Raudsepp.

Tabasalu Ühisgümnaasiumi direktori Harri Kõo sõnul võiksid lapsed siiski Eestimaal ringi käia, enne kui kallid reisid ette võetakse.

"Eks meil on rikkam piirkond, lapsed ja lapsevanemad ambitsioonikad ja tahavad kangesti välismaale minna. Käiakse Soomes, Rootsis, Lätis. Ma ei pea seda õigeks, sest Eestimaal on vaatamist küllaga. Kardan, et on palju lapsi, kes rahalistel põhjustel ei saa ekskursioonile tulla," ütleb ta.

Tartu Miina Härma Gümnaasiumi direktrissi Ene Tannbergi sõnul on õpilastel välismaavaimustus üle läinud ja suur osa klassiekskursioone tehakse nende koolis Eestimaal.

"Väga tore oli näiteks Võrumaal turismitalus, lastele on tähtis just ööbimine," ütleb Tannberg.

"Oleme kasutanud ka reisifirmade pakkumisi, näiteks põhikooli klassid on käinud Soomes Fazeri kommitehases ja meremaailma Sea Life vaatamas, samuti Rootsi kruiisidel. 10. klass käis Lätis ja Leedus. Hinnad jäävad 1000-2000 krooni vahele, Läti-Leedu reis oli kallim," räägib Tannberg.

Ta pole kuulnud, et keegi ei saa rahapuuduse pärast reisile tulla. Ainus reis, kus tõesti raha määrab osalemise, on kümmekond aastat koolis traditsiooniks olnud 11. klassi õppereis Inglismaale ja Šotimaale. "See reis maksab 10 000-11 000 krooni, lisaks taskuraha, ja raha hakatakse koguma juba sügisel. Sinna lähevad need, kel on võimalik reisi eest maksta. Mõnikord pool klassist, mõnikord rohkem," räägib Tannberg.

Rocca al Mare kooli direktor Rein Rebane ütleb, et juba aastaid on nende koolis reegel, et klassiekskursioone tehakse eranditult Eestimaale.

"Kooli egiidi all ei toimu ühtegi välisreisi - selline on kooli seisukoht. Põhiline argument, miks selline otsus vastu võeti, oli just see, et mitte tekitada pingeid, sest kõik pered ei saa seda endale lubada," räägib Rebane. "Koolil pole õigust panna peredele kohustusi, mida nad täita ei suuda. Algusaastatel, kui välisreise siiski tehti, ütlesid pered: "See käib meile üle jõu, kuid mõelge, millisesse seisu te meid panite, kui laps küsib, miks tema ei saa ekskursioonile?"," räägib Rebane. Iseasi on tema sõnul keeleõppereisid, kus püütakse leida mõistlikke lahendusi, et makstav rahasumma peredele liiga ei teeks.

Tema sõnul tuleb koolidele reisifirmadelt pidevalt pakkumisi, kus õpetajaid ahvatleb lause: õpetajatele on reis tasuta. "Sinna on juba sisse kodeeritud huvide konflikt. Ehkki õpetaja saab reisi tasuta, maksavad selle ju lapsed tema eest kinni," lausub Rebane.

Seaduse järgi ei saa ministeerium ühtegi klassiekskursiooni keelata ega käskida.

Kuhu ja kuidas klassiekskursioon korraldatakse, on kooli, õpilaste ja lastevanemate otsustada. Puhtinimlikust vaatenurgast pole õige, kui kollektiivi ühistest ettevõtmistest jääb osa lapsi kõrvale põhjusel, et nende peres on raha vähem.

Samas on klassiekskursioonide korraldamist ka riiklikult raske reguleerida.

Valdav osa koole kuulub kohalikele omavalitsustele, ka on koolijuhtide ja õpetajate tööandjaks kohalik omavalitsus. Tuleb loota õpetajate, koolijuhtide ja lapsevanemate arukusele, et nad oleksid õpilaste ja teiste vanemate suhtes mõistvad ning ei paneks neid raskesse olukorda.

Rita Reiside juhataja Rita Verliini sõnul on sellel aastal eriti populaarne koht Rootsi Kolmardeni loomaaed.

Sinna on Verliini sõnul tehtud 6-7 klassireisi. Lisaks Leedu ja Palanga, palju käiakse ka klassiekskursioonil Poolas, Ungaris, Tšehhis ja Saksamaal Berliinis ja Potsdamis.

"Paistab, et inimestel siiski raha on. Samas on palju reise ära öeldud, ilmselt rahaprobleemide tõttu," räägib ta. Kõige kallim reis nimekirjas on Moskvasse, mis maksab 6920 krooni. Sel aastal pole Verliini sõnul seda reisi tellitud, viimane klass käis Moskva reisil mullu pärast aprillisündmusi.

Kas Rita Reisid pakub õpetajatele reisi tasuta?

"Eks see ole iga firma saladus," ütleb Verliin.

Ekskursioon on üks paremaid klassi vaimu edasiarendajaid, emotsionaalselt vägev lõppakord pika talve jooksul nähtud vaevale. See on lastele väga oluline.

Vanema tütre klass lahendas oma 8. klassi lõpuekskursiooni väga lihtsalt. Varem on nad käinud Rootsis, Karjalas, sellel aastal otsustasid, et sõidavad Hiiumaale. Mindi liinibussiga, ööbiti turismitalus. Ise tehti kümnekilomeetriseid matku, ise valmistati süüa. Õhtul rääkis kogu kamp küünlavalgel tulevikust. Nii mõnusat ekskursiooni pole kunagi olnud, nentis tütar tagasi tulles. Ise tehtud, hästi tehtud.

Klassiekskursioon välismaale on nagu hamburger, aseaine, mis käib kah, kui ise süüa teha ei viitsi. Veel kümmekond aastat tagasi said kõik endale lubada üsna võrdselt, praegu enam kaugeltki mitte. Klassiekskursiooni puhul pole tegelikult oluline see, kuhu sõidetakse, vaid miks seda tehakse. Seetõttu kõlavad minu jaoks laste klassireisid Lõuna-Euroopasse üsna kentsakalt. Enamasti kujuneb see lihtsalt bussis päevade kaupa hängimiseks, ainult selleks, et kolada paaris turismilõksus kaks tundi ringi. Mingeid erilisi vajalikke uusi teadmisi ja kogemusi nii vist küll ei hangi. Vanematel, kelle jaoks on oluline lapse lai silmaring, tuleb ta ise käekõrvale võtta ja olulised paigad läbi vaadata.

Selle raha, mis kulub tuhandete kilomeetrite jooksul diislikütuse põletamisele, võiks kasutada reiside mugavamaks korraldamiseks 300-400 kilomeetri raadiuses kodust. See on üks pool, teine on puhtrahaline. Klassiekskursioon ei tohiks maksta vanema jaoks enam kui pool miinimumpalgast. Kui kool otsustab lubada kallemaid reise, tuleks tal koos kohaliku omavalitsusega luua skeem, kuidas makstakse kinni vähemate võimalustega laste osalemine reisidel.