Teisipäev 24. jaanuar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Novaatorid uudised

Villu Päärt 11. juuli 2008, 00:00

Anaconda, 200 meetri pikkune seade, mis kogub lainetest energiat, võib olla tulevikus üks energiakriisi lahendusi.

Southamptoni ülikooli ja ettevõtte Checkmate Seaenergy loodud laineenergiageneraator on põhimõtteliselt seitsme meetri laiune kummist toru, mis on täidetud veega.

Lained panevad merepõhja kinnitatud toru lainetama, saadud energia rakendatakse toru otsas asuvas väikses turbiinis elektri tootmiseks. Toodetud elekter saadetakse väikese kaabliga tagasi maale, kirjutas Green Daily.

Anacondal on võrreldes teiste taastuvatest allikatest energiat koguvate seadmetega loojate sõnul mitmeid eeliseid.

Näiteks on selle vastupidavast kummist valmistatud seadme hooldamine palju lihtsam kui tuuleturbiinide hooldamine.

Üks Anaconda suudab hinnanguliselt toota elektrit mõnesaja majapidamise jaoks.

Kui edasised katsetused osutuvad edukaks, võivad juba viie aasta pärast käiku minna sadadest seadmetest koosnevad merealused energiapargid.

Hiiglasliku vabrikukorstna sarnane päikesetorn ei vabasta kahjulikke gaase, vaid ainult päikesest soojendatud õhku. Uus energiatootmisidee võiks toota elektrit 200 000 majapidamise jaoks.

Enam kui 20 aastat tagasi välja mõeldud süsteem seisneb kasvuhoonesarnases maapinna lähedal asuvas õhku soojendavas päikesekogujas, kust soojus suunatakse kesksesse kõrgesse torni. Seal toodavad turbiinid üles liikuva õhu toimel elektrit, kirjutas LiveScience.

"Tegemist on korstna, tuuleveski ja kasvuhoone kombinatsiooniga," ütles Austraalias Melbourne'is asuva ettevõtte EnviroMission esindaja Kim Forte. EnviroMission on välja töötanud kilomeetrikõrguse päikesetorni ning otsib nüüd USAst sellele sobivat paika.

Päikesetorn on uuendatud versioon päikesekorstnast - sajanditevanusest tehnikast, mis ventileeris kodusid, luues päikese poolt soojendatud õhu abil korstnas tuuletõmbuse.

1982. aastal pandi päikesetorni väiksem prototüüp püsti Hispaaniasse Manzanaresesse. Torn oli 195 meetrit kõrge ning ümbritsetud läbipaistva kupliga, mis kattis 244 m2 ala. Kuna tegemist oli eelkõige katseseadmega, tootis see vaid 50 kilovatti elektrit. 1989. aastal kukkus torn tormituultes ümber.

Forte sõnul peaksid EnviroMissioni loodud betoontornid vastu pidama 50 aastat. Ettevõte ei plaani ehitada mitte ainult tugevamaid, vaid ka kõrgemaid torne. Nii tekib torni jalami ja tipu vahel suurem temperatuuride erinevus ning seega ka tugevam tõmbetuul. Optimaalseks kõrguseks arvutati 800-1000 meetrit, mis on ümbritsetud kasvuhoonekupliga, mille raadius on 2,5 km.

"Muidugi võtab see enda alla päris arvestatava maa-ala," ütles Forte, "kuid arvestades süsinikul põhinevate kütuste hinnatõusu, muutub see ühe mõttekamaks."

Päikeselisel päeval oleks torni tipus olev õhutemperatuur umbes 20 kraadi, kasvuhoones tõuseks soojus aga 70 kraadini. Kui kuum õhk torni kaudu põgeneda püüab, lükkab see käima 32 turbiini, mis toodavad kuni 200 megavatti elektrit.

Isegi siis on päikesetorn päikeseenergia elektriks muutmisel palju vähem efektiivne kui päikesepaneelid. Päikesetorni eelis on aga materjalide odavus.

200megavatise päikesetorni ehitamine maksaks umbes miljard dollarit. Seega oleks torni poolt toodetava elektri hind ikkagi vaid kolmandik praeguste päikesepaneelide poolt toodetava elektri hinnast.

Kuigi päikesetorn toodab öösiti vähem elektrit, varustab see Forte sõnul kliente elektriga siiski püsivamalt kui näiteks tuuleturbiinid. Võrreldes traditsiooniliste elektritootmismeetoditega on päikesetornil aga üks selge eelis - võib olla üsna kindel, et päikest on ka tulevikus piisavalt.

Leideni ülikooli meditsiinikeskuse teadlased näitasid, et tänapäevane meditsiinitehnika kõlbab muukski kui haiguste diagnoosimiseks.

Teadlased uurisid kompuutertomograafiga mitmeid tänapäevaseid ning vanu kõrges hinnas olevaid viiuleid, millest osa on teinud kuulus viiulimeister Stradivari ise.

Teadlased leidsid, et vanad viiulid erinesid tänapäevastest eelkõige nende valmistamiseks kasutatud puidu homogeensuse poolest, mis võibki olla nende kauni kõla saladus, kirjutas Science Daily.

Antonio Stradivari (1644-1737) viiulid ehk stradivariused on tänapäevastest viiulitest kvaliteedi poolest peajagu üle ning säilinud Stradivari viiulite hind ulatub kümnetesse miljonitesse kroonidesse.

Huvitaval kombel ei ole möödunud kolmesaja aasta jooksul leitud nippi, mis Stradivari viiulid sedavõrd eriliseks teeb.

Lahendus peab ilmselgelt peituma kasutatud materjali omadustes, kuid ilma pilli kahjustamata on seda väga raske uurida.

Teadlased kohandasid varem emfüseemi diagnoosimiseks loodud arvutiprogrammi, et uurida viiulite valmistamisel kasutatud puidu tihedust.

Selgus, et puidu keskmine tihedus ei erine vanadel ja uutel pillidel kuigi olulisel määral. Küll aga leiti erinevus puidu tiheduse homogeensuses. Uutel pillidel olid vanemad ja nooremad puiduosad oluliselt erinevama tihedusega kui Stradivari omadel.

Erinevused tiheduses muudavad vibratsiooni edasikandumist ning seeläbi ka viiuli kõla.

Avastus annab võimaluse tänapäevastele viiulimeistritele Stradivari tasemele sammukese lähemale saada. Uurimuse tulemused avaldati ajakirjas PLoS ONE.

Vana ajaleht võib olla kuldaväärt Vanad ajalehed suudavad siduda enda kaaluga võrdse koguse kulda.

Nii väidavad Jaapani teadlased, kes on leiutanud meetodi, kuidas metallilahustest eraldada kulda ja teisi väärismetalle. Nimelt suudab eritöötluse läbi teinud ajalehepaber korjata üles sama palju kulda, kui ta ise kaalub.

Vanad elektroonikatooted, arvutid, telerid ja mobiiltelefonid sisaldavad väärismetalle, kuid nende taaskasutus pole sugugi lihtne, sest vaja läheb palju kemikaale, mis kahjustavad keskkonda, kirjutas New Scientist.

Jaapani keemikud ongi välja pakkunud lahenduse, kuidas saada metallid kätte nii, et protsess oleks odav ning materjale saaks uuesti kasutada.

Saga ülikooli teadlane Katsutoshi Inoue purustas portsu vanu ajalehti ning töötles niisutatud paberisegu alul klooriühendiga ning seejärel dimetüülamiiniga ja formaldehüüdiga, mille tulemusena tekkis geeljas mass, mis kuivatati pulbriks.

Seejärel katsetati selle pulbri võimet siduda metalle lahuses, kus vanu metallijääke oli töödeldud soolhappega.

Lahuses leidus vaske, tsinki ja rauda, umbes 190 kuni 840 osakest tuhande kohta. Samas oli seal ka oluliselt väiksemas kontsentratsioonis kulda: 250 osakest miljoni kohta ning plaatinat ja pallaadiumi, 11 kuni 16 osakest miljoni kohta.

Geel korjas metalle üles vägagi valikuliselt: üle 90% kullast, plaatinast ja pallaadiumist, kuid peaaegu tähtsusetutes kogustes vaske, tsinki ja rauda.

Vanapaber on geeli koostises ülioluline, sest paberis sisalduv tselluloos võimaldab kemikaalidel üles korjata suures koguses metalle. Kilogramm geeli suudab endaga siduda 906 grammi kulda.

"Lisaks on võimalik seda geeli kasutada uuesti, kui metall on eemaldatud," ütles lahenduse väljatöötamises osalenud Chaitanya Raj Adhikari.

Esialgu ei oska teadlased öelda, miks on geel valikuline. Adhikari sõnul on teada, et geelis leiduvad amiinid eelistavad väärismetalle.

Hiina Kunmingi ülikooli teadlase Jianmin Yu sõnul on geelil siiski üks puudus. Nimelt võtab väärismetallide sidumine aega vähemalt viis tundi, nii pikk aeg võib olla takistuseks meetodi rakendamises tööstuses.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 17:38
Otsi:

Ava täpsem otsing