Laupäev 3. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Linna lähedal ootab Üksik Rüütel

Heidi Vihma 08. august 2008, 00:00

Tulijat tervitab hiigelsilt "Oleme avatud". Seda on hea teada, muidu ehk ei jätkukski söakust killustikuhunnikute ja varemete vahel teed otsida. Aga sildid muudkui meelitavad ja lõpuks keerutab tee ka hooldatud majaesisele.

Majas sees üksildus kaob, siin on lahke perenaine, kes külalised uksel vastu võtab ja vastavalt söögisoovile kas kalasaali või kõrtsisaali edasi juhatab. Või hoopis hotelli -

nagu vana aja kõrtsides, on see ka siin söögikohaga sama katuse all, kunagi on praegune kõrtsihoone olnud Kurna mõisa ait.

Kalasaalis saab forelli, aga selleks peab kannatust olema: kõigepealt püütakse forell kinni, siis küpsetatakse, nii et vähemalt 40 minutit kulub ära. Elusate kalade jaoks on saalinurgas bassein, kus nad süütus teadmatuses ringi ujuvad.

Kõrtsisaali menüü pakub Eesti toitu, reklaami järgi mõisatoitu, seega siis natuke peenemat kui talutares pakutu.

Lauad ja toolid on ratastel, justkui vankrid. Tahtsin pinki lauale lähemale veeretada, aga rattad pole veerema mõeldudki, need on ilu pärast. Esialgu tuleb taustaks europoppi, aga kohe vahetati see modern-rahvaliku muusika vastu välja.

Oli palav suvepäev, nii et hing ihkas midagi kerget. Salatitest ahvatles "Üksiku Rüütli" suvine salat - menüü lubas krõmpsu salatipatja, grillitud juurvilja ja lõhefileed.

Tegelikkus oli suvest kaugel, nii rammusat salatit kui see rüütlisalat pole elus enne näinud - oli salatit, köögivilja ja lõhet, aga kõik oli ohtras õlis läbi küpsetatud ja tugevalt maitsestatud. Krõmpsust salatipadjast võis ainult unistada. Seenelise metsaseenesalat oli täpselt samasugune, ainult lõhe asemel olid seened ja kartulid. Mitte et need poleks maitsenud - talvisel ajal ja tühja kõhuga kiidaks küll. Aga mitte suvel ja krõpsu salati nime all.

Üldse rõhub Rüütel mehisusele, priskusele ja pekile. Menüüs on pearoad "Mehise kõhutäie" nime all, Röövliribi oli eriliselt pekine, Kutsari härjasabasupp nii tihke, et lusikas seisab püsti sees (sealjuures oli see väga maitsev). Supid-praed on valdavalt pärit talurahvaköögi talvisest jaotusest ja mõeldud meestele, kes tulevad metsatöölt.

Naisele, kelle päev büroolaua taga istudes möödub, ei oskaks midagi soovitada. Võib-olla ehk midagi lisanditest, grillitud köögivilja või toorsalatit? Nii et naised, ettevaatust! Rüütlite kõrtsis tuleb leidlik olla, mitte uskuda menüü "krõmpse" lubadusi.

Eesti toit on tore küll, aga juulikuine hapukapsas teeb nõutuks. Kas tõesti on mulluses kapsatünnis veel miskit kõlblikku alles? Ja kõrvitsakook - see peab ikka kõva kõrvits olema, mis suveni seisab.

Tore, et traditsioonilisi roogasid on tasapisi hakatud au sisse tõstma. Optimistina usun, et kunagi jõutakse restoraniköögis ka aastaaegade vaheldumise iidse tõeni. Ja suvel hakkab saama suvist ja talvel talvist toitu.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:56
Otsi:

Ava täpsem otsing