Väljakutseid nautiv Olle Horm

"Eks igaüks peab oma adrenaliini kusagilt otsima, kes vahetab autosid, kes naisi, kes töökohti. Mina saan oma adrenaliini töökohtade vahetamisest," ütleb Horm.

Saatuslikuks sai Tallinna Tehnikaülikooli, tolle aja Polütehnilise Instituudi sisseastumisbrošüür. Inimene, kes selle kirjutas, võiks sügavalt peeglisse vaadata ja mõelda, mis ta noorte inimeste saatustega teinud on. Brošüüris oli tohutult entusiastlik lugu tööstuselektroonikast, milles oli juttu robotitest ja sellest, et see on tulevikuala. See oli noorele mehele nagu magnet.

Kurb on, et tegelikul elul polnud selle jutuga midagi ühist. Sisuliselt õpetati meile, millest koosneb mikroskeem.

Õpiksin igal juhul inseneriks. Võib-olla küll laiemal ja veidi universaalsemal skaalal, rohkem humanitaarpoolt kaasates. Ärijuhtimist ei valiks.

Ülikooli ajal töötasin Keemiainstituudis. Esimene tõsine töökoht oli EK ülikooli neljandal kursusel.

Üheksakümnendate algus oli ju kõige algus. See oli aeg, kus läks nii, nagu lükkasid. Sel ajal oli mul energiat ja ettevõtlikkust tohutult palju, olin siis töönarkomaan.

See, et minust sai juhatuse esimees, oli aga mingil määral ootamatu.

Samamoodi nagu Skanskas pidasid Soome omanikud olulisemaks isikuomadusi, mitte ametialaseid kompetentse. Vorstist ei teadnud ma peale selle söömise midagi.

Erinevus EKga oli, et kasvades firma seest, oli oluliselt lihtsam firmat juhtima asuda, kui tulles täiesti erinevalt alalt ja väljastpoolt. Juhtidel, räägivad nad, mis nad räägivad, on keeruline tulla, jalaga uks lahti lüüa ja öelda, et nüüd hakkame tegema nii, nagu mina ütlen.

Eks igaüks peab oma adrenaliini kusagilt otsima, kes vahetab autosid, kes naisi, kes töökohti. Mul on ülejäänud asjad elus suhteliselt stabiilsed olnud, saan oma adrenaliini töökohtade vahetamisest. Tunnen sisemist vajadust mingisuguse perioodi tagant midagi muuta ja ennast proovile panna, muidu tekib rahulolu või paigalseis, mis on teatud mõttes tagasiminek.

Olles olnud suure ettevõtte juht, on minu kompetentsiks inimeste juhtimine. Pean kurbusega tunnistama, et aastate jooksul pole mul õnnestunud korjata nii palju kapitali, et omandada sellise arvu inimestega ettevõtet, mida ma juhtida saaksin.

See, et ehitusturg nii kapitaalselt langeb, selgus kahjuks pärast seda, kui olin oma lubaduse andnud. Sel hetkel ei tundunud olukord ehitusturul üldse nii dramaatiline.

Aastad on mulle õpetanud, et ma saan teha nii palju, kui ma teha saan. Ma teen seda nii hästi, kui ma oskan, ja kui see pole piisav või õige, siis andke mulle andeks, aga see on minu piir. Kui ma ennast tükkideks kisun, ei võida sellest ei mina, ei ettevõte ega omanikud.

Ega midagi kapitaalselt pole muutunud. Praegu moodustan meeskonda. Majad, mida ehitame, on samad, lihtsalt turg on praegu õnnetus seisus.

Põhilised omadused-oskused, mis juhil olema peaksid, on esiteks info edestamise oskus, teiseks analüütilisus, edasi empaatiavõime ja karisma.

Olen suhteliselt iseseisev, ei vaja tuge. Juhi töös on kõige raskem üksindus, meeskonna liikmed on sinu alluvad ja sinu otsustest rahaliselt sõltuvad, siiras sõprus on raske tekkima. Juht on üksik hunt kollektiivis, ta peab suutma olla kõikide sõber ja samas jääma iseseisvaks ja erapooletuks.

Kuna olen inseneriharidusega, olen numbrites suhteliselt tugev, kuigi mida rohkem juhina arenen, seda vähem numbreid oluliseks pean. Ja minu õnn on olnud töötada tippjuhina juba aastast 1997, mul on suur kogemus.

Kärsitusest. Ma ei jõua ära oodata, et asjad kulgevad oma normaalset kulgu, kipun ette tormama.

Kuna ma teemat ei valda, saan juhtida inimesi. Ettevõtte tippjuhtkonna moodustavad täiskasvanud isiksused, keda käskida ja keelata ei saa, saan proovida neid mõjutada, nendega rääkida ja vajadusel välja vahetada.

Inimese tarbimisharjumused muutuvad suhteliselt aeglaselt. Valdavas osas söön ma siiamaani rakvere tooteid. Minu pereliikmetel on aga senisest olulisemalt suurem vabadus teha sisseoste oma maitse järgi. Varem oli järelevalve külmutuskapis väga tugev.

Üritan teha mingit sporti, milleks hetkel on tennis. Minu elus ja juhtimisfilosoofias on suurt rolli mänginud korvpall, mis on konkreetne meeskonnatöö mudel. Ja minu suur kirg on fotograafia.

Olle on sirgjooneline, ta ütleb, mida mõtleb, ei keeruta, oma otsekohesuses võib ta mõnikord isegi valusalt mõjuda.

Olle oli demokraatlik juht, ta ei öelnud, mida teha, vaid lahenduse pidid leidma ise. Vajadusel ta suunas, aga ta sundis alati alluvaid lahendusi otsima.

Võib-olla oleks oodanud suurematki temapoolset kaasarääkimist, teisalt hindasin vabadust, mida ta alluvatele jättis. Kui ta inimest usaldas, jättis ta tegutsemiseks vabad käed, oodates samas head tulemust.