Kallinev toore sunnib toodangule väärtust lisama

Säärase asjade seisu on juba läbi elanud mitmed saeveskid, sest palgitoorme nappus on kergitanud nende põhilise tooraine - saepalgi - hinda paari aastaga mitu korda.

Eesti Metsatööstuse Liidu tegevdirektor Andres Talijärv tõdeb, et Eestis kannatab puitu töödelda, kuna kohalikel ettevõtetel on ressurssi piisavalt.

"Iseküsimus, kui konkurentsivõimeline on tööstus ja kui konkurentsivõimelise hinnaga toore kätte tuleb," nendib Talijärv. "Praegu kipub nii olema, et kulud toorme saamiseks muudavad küsitavaks tootmise efektiivsuse."

Ellujäämise ja arengu tagamise huvides suurendavad metsatööstuse ettevõtted järjest enam järeltöötlemist ja keskenduvad sellele, et müüa võimalikult rohkem lõpptarbijale suunatud tooteid.

"Globaliseerunud turul peaksid ettevõtted olema sarnastes konkurentsitingimustes, meil võrreldes Soome, Rootsi ja Lätiga on transport umbes 1/3 kallim, ka metsaomanike maksustamine on tuntavalt kõrgem," iseloomustab Talijärv.

Metalltooteid valmistava tehase Ilmarine juhataja Karel Saar tunnistab, et Eesti ettevõtete kõige suuremaks probleemiks on siinse turu ja siinsete tegijate väiksus.

"Ütleme otse välja, et keda maailmas huvitab Eesti ja mingi Eesti firma. Siin võib vabalt tuua paralleeli naftasaadustega. Meie võime kasvõi kogu tarbimise Eestis lõpetada, sõidame ratastega, käime jala ja seame autod turbaküttele, naftasaaduste hind maailmaturul ei muutu," arutleb Saar. "Nii sõltub ka metalli hind maailmaturu tarbimisest, meil on valik - võtta või mitte."

Saare hinnangul tasub Eesti tööstusel keskenduda toodetele lisandväärtuse andmisele. Näiteks kui ettevõte toodab ja müüb metallist toodet, siis sellise lisandväärtusega, et metalli hind ise moodustaks kogu toote hinnast väga minimaalse osa.

"Ideaalne oleks, kui see toode on ka Eestis leiutatud, välja arendatud ja siis laia maailma müüdud," lisab ta.

TTÜ majandusteooria lektor Marge Sults tõdeb, et riigid hakkavad järjest rohkem rakendama kaubavahetust piiravaid meetmeid. Niigi kaitseb Euroopa Liit oma terase-, põllumajandussaaduste- ja tekstiiliturgu sisseveo piirangutega, kui neid reegleid veel karmimaks üritatakse muuta, võib see mõjutada ka Eesti olukorda. Näiteks on EL sõlminud terasekaubandust reguleerivad sisseveokvoote sisaldavad erilepped Ukraina, Venemaa ja Kasahstaniga.

Maailmamajanduse jahtumine peaks ajutiselt leevendama survet tooraine hinnatõusuks, usub Sults.

Metsatööstuse ettevõtete probleem on selles, kuidas puit jõuaks ettevõteteni ja sealt edasi tarbijani.

Oht, et energiasektor tõmbab tööstuse eest puidu ära, on olemas, kuid mitte eriti suur. Seda juhul, kui energiatootmist lõputult ei doteerita. Puidust toodangu valmistamine on igal juhul mõistlikum kui selle ära põletamine. Eesti peamine häda on selles, et küllaldase puiduressursi juures ei suuda me seda metsast välja tuua.

Eesti ettevõtjad suudavad Euroopa ostjale põhjendada tooraine- ja naftahindade kallinemisest tingitud toodete hinnatõusu.

Hoopis keerulisem on aga hinnatõusu põhjendada nende kulude osas, mis on Eesti sisearengutega seotud. Näiteks olukord, kui juba kaks aastat on firmade palgakulude kasv kiirem tootlikkuse kasvust.

Kõige suurem risk ettevõtetele on paigalseis. Majanduslikult on mõttetu valmistada tooteid, millega oldi edukad 15 aastat tagasi. Probleemsed ja nõrga tulevikuperspektiiviga on ettevõtted, kus kogu aur läheb elus püsimisele, arendustegevus on aga unustatud.

Kindlasti on tuleviku võtmesõnaks ka uute materjalide kasutuselevõtmine täiesti uutes kasutusvaldkondades.