Sentide abil rikkaks

Gert D. Hankewitz 29. august 2008, 00:00

"Hea küsimus. Eks ikka äriline motiiv," mõtiskleb muidu animarežissöörina leiba teeniv Daniel Müntinen küsimuse üle, mis sundis teda minibid.ee keskkonda investeerima.

Kes ei tea ega ole kuulnudki sellisest uuest nähtusest nagu sendioksjon, siis tegemist on keskkondadega, kus inimesed saavad eri kaupadele - olgu selleks siis mobiiltelefon, televiisor või epillaator - pakkumisi teha. Süsteem, millesuguseid on viimaste kuude jooksul tekkinud juba kümmekond, on juba ajalehtedes palju negatiivset vastukaja saanud. Asi iseenesest toimib nii: oksjonile pannakse mingi ese, mille alghinnaks on null krooni. Üks pakkumine kergitab hinda üliväikse summa - näiteks 9 sendi - võrra. Pakkumine ise maksab aga varieeruvalt 10-20 krooni. Mõte on jätta ostjale mulje, et ta saab kauba soodsalt, mis võib isegi tõsi olla. Lihtsalt need, kes kaupa ei saa, on oma pakkumistele kulutatud rahaga oksjonikorraldaja kukrut tublisti kergitanud, tuues talle asja tegeliku maksumuse teinekord isegi viiekordselt tagasi.

Sestap polegi tarvis imestada, miks oma aega reklaamide ja animafilmide loomisega veetev Müntinen väikese raha projekti paigutanud on.

"Poolteist kuud oleme tegutsenud. Jah, praeguse seisuga küll," vastab mees küsimusele, kas tehtud kulutused on juba tagasi teenitud, jäädes samas salapäraseks täpsete kasuminumbritega. "Kuidas ma ütlen? Paremini, kui arvasime. Oma prognoosidega olime pessimistlikumad," turtsatab Müntinen korraks naerma.

Oma väite, et oksjoni võitja saab kauba odavamalt, kui poes kätte, tõestuseks lisab mees veel, et on täheldanud isegi elukutselisi mängijaid, kes tõenäoliselt kauba hiljem mõnes teises keskkonnas edasi müüvad. "Kui inimene on meie käest ostnud kaks telerit ja neli mobiiltelefoni, siis arvan, et ta teeb nendega äri," leiab ta ning paljastab muuseas, et kui siin turul hästi läheb, võiks ka Venemaale ja Kasahstani laieneda.

Pärin, kas muret ei valmista Soomest tulnud kuuldused, et sealsed sendioksjonid on sattunud politsei huvi alla kui hasartmängu pakkujatena. "Hasartmängus ei sõltu sinust, kas sa eseme saad või ei saa," filosofeerib Müntinen, lisades, et õnnemängu osa puudub.

Eurocent24.eu keskkonna omanik Kristjan Kütimets reageerib aga samale küsimusele hoopis teisiti. "Ju siis peab hasartmängumaksu maksma hakkama," ütleb ta konkreetselt. Erinevalt Müntinenist üritab Kütimets vestluse käigus mind vähem veenda, kui vähe tegelikult hasartmängul ja sendioksjonil ühist on. Pärin siiski tema eelnevasse väitesse umbusklikult suhtudes, kas parem ei oleks kuidagi hasartmängumaksu maksmisest ära nihverdada, näiteks serverid teise riiki viia või muid seaduslikke nõkse leida. "Eestil on ju siin eelarvepuudujäägid ja muidu kehv seis. Miks siis mitte toetada," vastab mees aga rõõmsalt.

Samas ei vaata Kütimets vaid Eestis ringi - laieneda võiks lisaks Balti riikidele ka Saksamaale. "Eesti riik on nii väike, et siit head nahka ei tule," ütleb mees üritades ühelt poolt tagasihoidlikuks jääda, kuid andes teisalt märku, et raha, mis ärist tuleb, pole paha. Seda võiks ka arenenumate riikide kodanikelt kätte saada.

Veel väärib märkimist, et Kütimets teeb oksjonisaiti koos oma nelja kaaslasega põhitöö kõrvalt. Mees ise tegeleb - nagu ta ise ütleb - igasuguste asjade müügiga. Tõenäoliselt peab ta silmas metallitoodete müüki osaühingus KJ Metall, mille nimele kõnealuse oksjonikanali aadresski registreeritud on.

Uurin, kas on plaan millalgi ka müügitöö kõrvale jätta ning vaid oksjonikorraldajaks hakata. "Ei tea. Oleme nii vähe turul olnud. Enne poolt aastat ei oska öelda," arvab ta.

Oma edus kindlam on aga sendioksjon.ee omanik 20aastane hiljuti automaatika alal kõrghariduse omandanud Antti Pelli, kelle jaoks on oksjonikanali arendamine põhitöökoht. "Kasutajaid on kokku umbes 19 000 ringis," räägib ta hinnates neist aktiivseteks osavõtjateks umbes veerandit. "Alati võiks paremini minna," leiab ta, kui pärin edu kohta. Samas ta ka ei kurda. "Kasumis oleme. Plaanid on kõik täide läinud meilegi ootamatult," märgib Pelli.

Uurin, kust nad näiteks oksjonile pandavad asjad saavad. "Meil on komplekteerija, kes käib mööda poode ringi ja ostab asju välja," selgitab Pelli. "Üks toode võib suure miinusega ära minna. Mõnega oleme aga viiekordselt tagasi teeninud."

Vahelduva eduga olen osalenud üle kuu aja. Kunagi ammu poole kõrvaga kuulsin, et Eestis ka toimivad paar sellist süsteemi, aga süveneda ei viitsinud.

Juunis kuulsin ühel päeval uue portaali reklaami. Siis lugesin reeglid läbi ja lõin käega. Kuu aega hiljem aga tuttav võitis ühe oksjoni ja tekkis huvi.

Ühel reede õhtul jäid silma mitmes eri portaalis otsa saanud Suunto spordikellad ja üsna väheste pakkumistega. Proovisin siis ka ühte ning kolm järjestikust pakkumist tõid võidu.

Koos transpordikuluga oli hind 180,50 krooni, millest 3,50 krooni kella eest. Pluss kolm pakkumist 10 krooni tükk. Kella hind on poes 2600-2900 krooni.

Miks üldse osa võetakse? Et esemeid madala hinnaga kätte saada.

Mingit kindlat plaani ei ole ja ainult edasimüümiseks ei hakka pakkuma, mida nii mõnigi huviline teeb. Kuid uus teler kuluks ära vana klaaskasti asemel. Ja mingi asjalik telefon näiteks.

Hasarti ei ole, püüan tabada õige hetke, et väheste kuludega oksjon võita.

Strateegia? Esimene kord ei olnud mingit strateegiat, vajutasin lihtsalt paar korda järjest, äkki läheb õnneks.

Teise portaali kandsin veel 20 panuse eest raha 200 krooni. Rohkem kulusid ei ole. Vahest ainult aeg ja närvirakud.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 17:42
Otsi:

Ava täpsem otsing