Nädal Meelis Mandeli pilgu läbi

Oh, kuidas tahaks õhata, et see nädal muutis Eestit. Siiski ei saa. Nii ajalooline see ka polnud. Kuid harvanähtavalt kainestav oli küll. Nii tööandjale kui ka töövõtjale. Nii valitsusele kui ka opositsioonile.

Juhul, kui Eestis on veel mõni siseturul tegutsev ettevõtja, kes veel usub müüginumbreid vaadates, et tegemist on ajutise ja kohe-kohe paremaks muutuva olukorraga, peab ta muu ameti valima.

Juhul, kui Eestis on veel mõni siseturule tootva firma töötaja, kes rajab oma lähituleviku plaanid kopsakale palgatõusule, peab ta ravi otsima. Või, veel parem, ettevõtjaks hakkama. See tooks ühiskonnale kasu.

Nende ridade kirjutamise ajal ei ole ma veel näinud järgmise aasta riigieelarve eelnõu, kuid kuuldavasti peitub selles tubli ports reaalsust. Ausalt öeldes, kulub ära kah. Juba mullu täiendavaid kulusid ette nägevat lisaeelarvet tehes näitas valitsus, et reaalsustaju hakkab kaduma. Kui sellele järgnes selle aasta tõeliselt kuningliku eelarve vastuvõtmine, läks asi põnevaks nagu härjavõitlusel - kas seekord tapab härg tõesti matadoori ehk kas eelarveseadus seljatab majanduse? Seekord ei tulnud välja.

Mis siis nüüd saab? Arvamusliidrid räägivad, et nüüd pole vaja paanikasse sattuda, ning viitavad majanduse tsüklilisusele. Teadjamad lisavad veel meedia paanikat õhutava rolli.

Aga katsu sa tulekahju korral inimesi rahulikult tatsudes põlevast majast välja suunata. Ikka tekib rüselemine, mida enam sa hüüad, et ärge paanitsege.

Usun, et paanika saab läbi, mida ausamalt ja vajadusel valusamalt asjadest rääkida. Positiivsust on vaja süstida, kuid seda reaalsusest kinni hoides. Kuulasin just peaministri üsna bravuurikat esinemist aasta tagasi "Äriplaan 2008" konverentsil (muide, paari nädala pärast tuleb "Äriplaan 2009", soovitan soojalt) ja jäin mõttesse. Aga hästi, takkajärele oleme kõik targad. Kes tahab, võib parimaid ennustusi tänavuseks aastaks vaadata www.aripaev.ee saidilt, kuhu nad järgmisel nädalal ilmuma hakkavad.

Kulude kokkuhoid on uus väljakutse Eesti juhtidele. See meeldib paljudele, kes tahavad endale ja omanikele tõestada, et suudavad ka ebapopulaarseid otsuseid vastu võtta.

Kuid - nüüd on oluline, et liiga hoogu ei mindaks.

Ma olen päri nendega, kelle sõnul on kõige ohtlikum, kui finantsistid hakkavad ettevõtteid juhtima. Kui kõik probleemid ja väljakutsed lahendatakse vaid paberil arvudega mängides. Hästi, emotsionaalsed argumendid pole juhtimisel alati eriti head, kuid intuitsioon ja pikem perspektiivitaju pole paha. Ega me kõik ju nüüd börsil kah noteeritud pole, et peame igas kvartalis järjest paremaid numbreid näitama, muidu aktsia kohe kukub.

Paari aasta pärast on uus pidu. Taas hakatakse rääkima ülemäära kiirelt kasvavatest laenumahtudest, liiga uutest autodest me tänavatel, liiga suurest palgakasvust. Kuni jõuab taas kätte maandumine, mida esmalt kergeks, siis järsuks ning lõpuks vabalangemiseks nimetatakse. Misjärel ... kes tahab näha vaatust esimest?