Palgamõrvarite eetilised hetkeseisud Brügges

Läksin Brügge palgamõrvarite filmi vaatama valge lehena, omamata eelteadmisi ja -arvamusi. Sisu kokkuvõtet, kus oli kirjas, et tegemist on action-komöödiaga, lugesin alles hiljem.

Niisiis vaatasin filmi lõpuni, ilma et mulle kohale oleks jõudnud, kas see action'i või komöödia žanri liigitub.

Kuna lisaeesmärk oli ära proovida uue Cinamoni kinokeskuse pehmed toolid, olin minnes huvitatud võrdselt nii saali mugavustest kui ka filmist endast. Ning hea oligi. Kui oleksin filmile ülearu suuri lootusi pannud, oodanud aktiivset märulit või naeruteraapiat, poleks selle mõte ilmselt minuni jõudnudki.

Sisu oli tõsine. Naerma ei ajanud ja tegevus kulges mõtlikus tempos. Tegelaste ülepakutud ropendamine kiskus mõne vaataja küll ajuti naeru turtsuma, kuid spetsiaalseid tort-näkku-nalju ei märganud.

Või mis seal siis ikka naljakat on, kui selgub, et palgamõrvareidki saadavad unistused ja üksildustunne. Et neil on samuti eetilised tõekspidamised ning igatsus turvalisuse ja pere järele.

Vaatamise ajal ei saanud aru, kas see film mulle meeldib. Õõtsutasin end mõnusas kinotoolis, mis oli tõepoolest väga mugav, ja mõtisklesin, kui suur kaal on filmielamuse saamisel selle omadustel. Tooli ja saali ilmega olin rahul algusest peale.

Lõpliku filmielamuse kujunemine võttis aega. Minu jaoks hakkas Brügge palgamõrvarite asjalikum sisu väikeste klippide kaupa välja kooruma alles tagantjärele.

Järgmisel päeval otsustasin selle väärt elamuste kilda liigitada. Ainuüksi sellepärast, et mitte iga linateos ei tuleta end järgmisel päeval meelde ega pane pisikeste detailide üle tagantjärele mõtisklema. Mulle pole filmid, kus peategelased pärast pinge üleskruvimist otsa saavad, kunagi meeldinud. Seekord aga leidsin iva. Ju on nii, et palgamõrvarite eetilisi momente ilma surmadeta selgeks teha ei saa. Kokkulepped on kokkulepped. Kui ametieetika nõuab pärast apsu tagasiastumist, tuleb seda ka teha. Kui Brügge palgamõrvarite maailm eeldab endale otsa tegemist, kui tellitud atentaadi käigus peaks hukkuma mõni väike laps, siis see ots ka tuleb. Happy end poleks veenev, kui reeglid sellised kord juba on.

Nii et film kannatas vaadata küll. Oma kitsa teema piires sai see veenva lõpu ning kuigi emotsioon pärast vaatamist oli süngevõitu, ei tekkinud igatahes küsimust, milleks see film üldse tehtud on. Kuut punkti on see väärt julgesti. Veel ühe lisapunkti annaksin Cinamoni suure saali istumismõnude eest.